Viimane kuu, juuni 2010.

Minu viimane kuu Mehhikos läks väga kiiresti, sest kõik päevad olid tihedalt tegemisi täis. Arvutisse ma seetõttu eriti ei jõudnudki, ka blogi kirjutama mitte (seetõttu praegu tagantjärgi kirjutangi).
Juunikuus, (3 nädalat enne minu lahkumist Mehhikost) oli meil oma vahetusõpilasorganisatsiooni YFU-ga reis Mehhiko teisse osariiki, Michoacáni. Kaasa tulid peaaegu kõik vahetusõpilased, kes üle maailma YFU kaudu Mehhikosse olid tulnud, reis kestis 6 päeva (5 ööd). Ööbisime kuskil kahes erinevas hotellis, väljanägemiselt väga korralikud. Reisi jooksul tegime mitmeid peatusi igasugustes müügikohtades - seal oli palju turge, kus müüdi puust asju ja dekoratiivseid esemeid jms, mida mälestuseks osta sai. Enamikul neist asjadest ma siiski erilist otstarvet ei leidnud - põhiliselt oli seal palju kujukesi ja esemeid kapi/laua peale panemiseks. Reisi juurde kuulus ka mitmete vaatamisväärsuste vaatama minemine ja erinevatest grupis tehtud arutlustest tagasituleku üle, et meid võimalikult positiivse laine peale selle teema juures viia, ka puudu ei tulnud.
Reisi eelviimasel hommikul läksime
Mehhiko kõige väiksemat vulkaani (Parícutin) uurima. Eelnevalt oli meile vaid öeldud, et paneksime mugavad jalanõud jalga (soovitatavalt tennised/tossud), sest jutu poolest pidime sel päeval palju kõndima. Ühte maakohta kohale jõudes, aga öeldi, et sealt algabki retk vulkaani tippu ja et tegelikult oli tugevalt mittesoovitatud minna jala, sest vulkaanikivikestest koosnev maapind pidi räpaselt tolmune olema ja jalutuskäik vulkaani juurde pidavat võtma ligi 10 tundi. Seega, ainus viis vulkaani juurde pääsemiseks, oli hobuste seljas sõites. Need, kes hobustega kuidagi minna ei soovinud või ei saanud, pidid bussi pmst terveks päevaks teiste järele ootama jääma. Hobuste rentimine maksis, kuid üllatavalt oli sellel täitsa mõistlik hind - igal vahetusõpilasel oli oma hobune ja selle rentimine oli 200 pesot ( ehk u 200 EEK-i) ja kogu asi kestis terve päev. Vulkaani juurde jõudmine võttis aega 3 tundi hobuse seljas sõitmist. Kõik hobused olid seda retke juba mitu-mitu korda läbi teinud, ning teadsid täpselt, kuhu minna. Kusjuures, poole tee peal läks minu hobune natukene hulluks - ta läks valest teest üles, kust edasi minnes enam alla ei saanud (st oleks saanud, kuid enne allaminekut jäi ette üks suur 3-4 sentimeetripikkuste okastega põõsas). Küsisin giidilt, mida teha, ta soovitas, et keeraksin oma hobuse ümber ning suunaksin ta sama teed pidi tee peale tagasi. Sain hobuse ümber keeratud, kuid ta leidis, et seal ei olnud piisavalt ruumi, et tagasi alla minna (üks põõsas oli täpselt keskel ees, aga selle kõrvalt minnes oli tegelikult tema möödapääsuks ruumi küll). Ta pani segaduses korraks pea põõsasse ja keeras siis uuesti otsa ringi ja läks otse. Üritasin hobuse kinni peatada, kuid seepeale hakkas ta tagajalgadele tõusma, nii kaks korda, kuni giid ütles: "Nüüd pole enam midagi teha, lase tal minna, kuhu ta tahab." Hobune läks siis kiirel sammul LÄBI selle põõsa, mis oli täis okkaid. Üritasin ruttu käega haarata võimalikult paljudest okstest kinni, et need enda tee pealt eest lükata (et ma sinna juustega vms kinni ei jääks ja hobuse seljast maha ei kukuks). Põõsast läbitud, olin hobuse pealt kukkumise äärepeal, kuid sain siiski tasakaalu paika. Värisesin üleni ning vaatasin - käevarre sisekülg oli täiesti täis kriime ja marrastusi, aga kogemuse võrra olin jälle rikkam, ei teinud sellest suurt paanikat, pigem naersin selle üle, kui kangekaelne mu hobune ikka olla võis.
Vulkaani tipu lähedale jõudes tulime hobuste seljast maha ja kõndisime jala lahtiste vulkaanikividega kaetud mäest üles... - kusjuures, see võttis aega ligi tundaega ning oli väga raske (väsitav), sest iga sammuga libisesid/vajusid pool sammu allapoole tagasi. Enamik vahetusõpilasi istusid mitmel korral poole tee peal maha kivipinna peale, sest neil lihtsalt ei jätkunud jaksu edasi liikumiseks. Ka poisid meie seltskonnas ütlesid, et see oli vast füüsiliselt üks raskemaid teekondi, mida nad läbinud on. Muidugi oli ka variant mitte sealt enam üles minna, aga pärast 3 tundi hobusega sõitmist oleks viimase otsa mitteläbimine eriti idiootlik tegu olnud. Muide, üles jõudes olime kõik väga räpased! Iga kord, kui hobused jooksma hakkasid, viskasid nad oma kapjadega nii palju musta tolmu õhku, et lõpuks olid riietel, näol ja kehal nähtav mustusekiht peal. Niisiis, vulkaani tippu jõudes istusid kõik kohe maha pisut aega, enne, kui hakkasid vulkaanist pilte tegema oma kaameratega. Sellest alla saamiseks oli 2 viisi, kas minna otse pisut kõrgenevast mäest (vulkaani tipu servamööda) üles pisut ja siis alla või võis ka teha ära kogu ringi ümber seda sisemuse ääreserva. Me läksime mõne teise vahetusõpilasega ringi peale, et ikka selle vulkaanitipus käigule 100% anda (st vaatasime kõik ära, mis võimalik ja igast küljest, mis võimalik), ülejäänud otsustasid minna seda esimest ehk otseteed pidi. Seal tipus oli mitmes kohas maapinnas auke, mis veel aurasid kuumusest ja kui jala selle kohale panna, siis tundis täitsa seda õhkavat soojust. Ringi peale teinud, leidsime üles tee, kust alla hobuste juurde saada. See oli mingisugune otsetee, mis oli eriti järsk ja täis eriti pisikesi vulkaanikive - st meenutas pigem liiva, mille hulgas oli ka pisut suuremaid kive. Sealt sai jooksuga alla minna ja oli sama efekt, mis üles minemisegagi - alla minnes vajusid veel pool sammu edasi (ehk allapoole), seega meenutas sealt alla tulemine suusatamist, sest seisma üldse ei jäänud. Me jooksime Kearaga (USA-st) koos alla ja pidime siiski vahel hoo maha võtma, sest Keara tennised polnud jala küljes eriti tugevalt kinni ning kippusid paar-kolm korda liiva sisse ära kaduma. :D Sealt hobusteni jõudnud, hakkas vihma sadama. Istusime hobuste selga ja sõitsime tagasi - see käis palju kiiremini, sest see meiega olid kaks giidi (samuti oma hobustega), kes pidevalt meie hobustele piitsa andsid, et nad jooksma hakkaksid. Päris valus oli, kui aus olla. :D Kui pole ikka vähemalt 10 aastat hobusega kordagi sõitnud, siis 6-7-tunnine sõit on päris harjumatu ning paneb kõik lihased kohe valutama (eriti kintsude siseküljed ja selja). Vihm ajas meil kogu mustuse laiali, kuid oli selle palava ilma juures täitsa kosutav. Enne tagasi hobuste rentimiskohta minemist, käisime ka ära kuskil pisut kaugemal platsil, kus sai vulkaanipurske (laava) tõttu hävitada saanud kirikuvaremeid näha. Kiriku nägemiseks pidi ronima/hüppama suurtel vulkaanikividel. Sellel kirikul oli kaks torni, millest üks oli ehitamisel poolikuks jäänud (see oli alles ehitatud ning veel pooleli enne vulkaanipurset), samuti oli seal üks poolenisti hävinud maja, mis koosnes tegelikult ainult seintest. Giid veel kommenteeris, et kõik elumajad, mis selle kiriku läheduses olid, jäid nende kivikamakate alla, mille peal me seisime.
Sõitsime üsna pea hobuste seljas tagasi rentimispaika ning istusime bussi - kõik olid lõppväsinud, aga positiivselt meelestatud. Kui pärast kuulsime bussi jäänud inimeste vahepealseid tegevusi (st magasid pmst terve see aeg või rääkisid juttu ja käisid korraks mingisugust lähedalasuvat tühja küla vaatamas), olin väga rahul, et otsustasin vulkaaniga tutvumisel osavõtu kasuks.
YFU reis oli ikka väga äge! :)

Reisi viimasel päeval, kui olime juba Mexico City bussijaamas, ostsime Keara (USA) ja Johannesega (Norra) bussid Ixtaltepeci (nende elukoht, minu kodulinnast u 10 min kaugusel autoga) ja Ixtepeci poole ära. Meil oli ligi tundaega veel aega. Helistasin siis koju (hostvanematele). Hostema veel imestas: "Aaaa... Sa tuled täna?? Jõuad homme siia juba? Kuule, aga vaheta oma pilet ära, me läheme kõik Oaxacasse..." Ütlesin, et mul pole YFU reisist isegi puhtaid riideid üle, ta lubas mulle mõned kodust kaasa võtta. Eks ma siis vahetasin pileti ära. Varahommikul saime hostvanematega Oaxaca bussijaamas kokku ja läksime sealt edasi kuskile hotelli (Paco, mu hosttädi Irma ja ta tütar Karla olid juba seal, magasid). Magasime paar tundi, käisime kähku pesus ära ja siis sõitsime linna ühele platsile, kus oli õpetajate kokkutulek - nimelt streik vms. Õpetajad protestisid millegi vastu vist, tahtsid rohkem õigusi minuteada.
Öösel magasime Micheli kodus. Järgmisel päeval läksime linna peale, olime seal pmst terve päeva (jälle selle streigi asjus), me käisime hostemaga mööda poode. Õhtul sõitsime kodu poole (hostisa autoga).


Need viimased 10 päeva, mis ma kodus veetsin, olid mu elu ühed kiiremad päevad. Lihtsalt oli iga päev tegemisi/toimetusi täis. Käisin koolis, tegin pilte, käisin sõpradega väljas, olin võimalikult palju ka hostperega jne... Kõike oli natuke.
Teadsin, et 23. juunil läheb mu lennuk Mexico Cityst ja 22. pean sõitma oma kodulinnast välja. Viimasel minu sealoleku nv-l tegime ärasaatmispeod ära. Reede (18. juuni) õhtul oli minu kodus väike istumine, tulid kokku sealsed parimad sõbrad ja mõned hosttädid, -onud ning ka hostvanaemad. Mu hostema korraldas tegelikult suure osa sellest - lisaks ise toitude ja muu peovarustuse ostmisele, tegi ta koos mu hostvanaemadega söögid valmis, seal oli igast Mehhiko tüüpilisi peosnäkke (botana), nende valmistamine võtab terve päev. Tordi minu ärasaatmispeoks tegi mu hostema nõbu Eliza, kes on elukutselt tortide tegija. Me saime seal hästi läbi ja ta lubas mulle seda tordi tegemist mu ärasaatmispeoks juba varem ette, seega ei küsinud selle eest raha ega midagi, tegi mu lemmiktordi veel (tal oli meeles, et ühte tema tehtud torti septembrikuus kiitnud olin). :)
Pidu pidi kell 19 algama ja selleks ajaks tulidki esimesed külalised. Ma olin ise samal ajal veel tegelikult üleval sättimas, hiljapeale jäi mul kõik see lõpuks. Kui õue jõudsin (u 19.30) oli kuskil 5-6 inimest kohal juba ja õues oli mu koduõuel ühe valge müüri peale kirjutatud permanent markeriga igasuguseid hüvastijätu ja edu saatvaid lauseid mulle. :) Eriti armas oli! Õhtu jooksul kogunes neid lauseid sinna veelgi (hommikuks oli sein igasuguseid armsaid ütlusi täis). Traditsiooni kohaselt tahteti isegi mu nägu tordi sisse lükata, kuid suutsin sellest pääseda (olin kiirem oma pea tordi juurest eemale tõmbamisega). :P Üks 90-aastane naabritädi astus ka korraks mu sünnipäevalt läbi, et mulle kingitus ära tuua ja edu soovida ja läks siis tagasi koju. Kinkis mulle lõhnaõli ja ihupiima.

Laupäeva (19. juuni) õhtul läksime Aneli, Meño, Micheli, Cristina ja Pid-iga la Bolasse (karaokebaar). Paco ei saanud paraku tulla, sest oli eelnev öö just pidutsenud (pärast minu pidu läks veel edasi pidutsema) ja hostema ei tahtnud, et ta enam välja läheks, pealegi oli juba väga väsinud ka. Kuna me olime eelnevalt niii palju la Bolas käinud, oleme sealse omaniku ja töötajatega väga "sina" peal. Sinna sisse astudes nägime, et la Bolas oli sel õhtul eriti palju rahvast, st kõik kohad olid täis ja enam sinna sisse ei lastud inimesi, meilegi tehti tutvuste tõttu erandi, meile otsiti lisatoolid kuskilt jms. Omanik tuli meiega rääkima ja siis Anel mainis talle ka, et see minu ärasaatmispidu, st viimane õhtu la Bolas. Hiljem lasti karaoke vahepeale muusika vait korraks. Hakkas käima Titanicu tunnuslaul... Mõtlesin, et misasja, kes see Titanicut ikka laulab - ah, raudselt mingisugune hispaaniakeelne versioon sellest laulust jälle, sest inglise keelt ju ei oseta selles piirkonnas. Ja siis hakkas omanik mikrofoni rääkima: mind tutvustama ja rääkis kõigile, et ma varsti naasen oma koduriiki ja kuidas ma olen ikka alati sinna teretulnud jnejne. Igasuguseid väga ilusaid sõnu tuli sealt. Mu hostvend Michel tuli minu juurde ja ulatas mulle käe, et ma püsti tõuseksin ja keerutas mind ühe käe otsas. :D La Bola omaniku kõne lõppedes, tõusid kõik inimesed la Bolas püsti ja plaksutasid mulle. Hiljem pandi veel kõigile kolmele selles baaris olevale ekraanile suurelt kiri: "MARIA ESTONIA TE ESPERAREMOS!!" (e. "me ootame sind!!" - need sõnad olid üksteise all) ja lasti pikalt muusikat tantsimiseks, see kiri jäi sinna varahommikuni - la bola sulgemiseni. Anel kallistas mind teisel pool lauda ja hakkas siis nutma ning ütles mulle midagi, mis tegi minu ka lõpuks emotsionaalseks. :D Ka Micheli tüdruk Cristina nuttis pisut. Koju jõudsime kuskil kell pool 5 hommikul.

Poolteist tundi hiljem, ehk siis pühapäeva (20. juuni) varahommikul kell 6 koputas mu hostema mu toauksele. Väga pikalt olevat koputanud. :D Ärkasin siis lõpuks üles ja tegin ukse lahti. Ta: "Maria, vaheta riided ära, me lähme välja." Ma ei saanud mitte midagi aru, nii sassis olemine oli - poolteist tundi magada saanud ja ikka veel poolunes. Haarasin siis oma riidekapist esimese ettejuhtuva kleidi, hostema tuli uuesti uksele: "Aa, ja pane ujukad ka selga, me lähme Huatulcosse!" Huatulco on see minu kodust 3 tunni kaugusele jääv rand, kuhu ma olin tahtnud minna, kuid ei jõudnud selleni kuidagi. Me panime siis end ruttu valmis ja asusime hostisa autoga kõik koos Huatulco poole teele, hostisa oli roolis. Anel paraku ei saanud tulla, sest tal oli kool, kuid mu hostvanemad, Paco, Michel ja Cristina olid täitsa olemas. :) Huatulcosse jõudsime kuskil kella 10 paiku hommikul, sõime seal hommikust ja läksime siis mootorpaadiga sõitma, millega jõudsime ühte randa (seal oli mitu randa, kuhu paadiga sai minna, ise tuli välja valida, millisesse on soov minna). Selles rannas oli ka ilus veealune elu - käisime snorkeldamas. Hostema ei saanud isegi ujuda ega midagi, sest ta oli päev varem oma põlve väga veriseks kukkunud ja tal oli sellele parasjagu mingit raviva toimega kreemi peale määrinud.
Sõime ka pärastlõunat Huatulcos ja siis kuskil kella 5 paiku hakkasime tagasi koju sealt sõitma. See kõik oli nii mõnus!! Ja niii armas neist, nad olid seda juba varem ette planeerinud jne, aga minu eest saladuses hoidnud - st tegid üllatusreisi mulle. :) Huatulcos ei lastud ka minul millegi eest maksta.
Kui koju jõudsime, siis ei tulnud ikka üllatustel ja armsatel asjadel lõppu. Kui kõik toas olid, siis tuli hostema parasjagu just trepist alla ja ütles: "Kingin Sulle selle pere südame." ja ulatas mulle ühe hõbeketi, mille otsas oli kullast südamekujuline ripats, selle peal ka 3 tumeroosat kivikest ja hostisa andis mulle ilusa siidist suure 0,5m x 1,5m Mehhiko riigilipu.
Ma ei jõudnud neid ära tänada... See kõik oli rohkem, kui oodatud, ülejõu nunnu neist.

Pühapäeva öösel viisime Micheli autobussijaama, mis Ixtepecis asub - ta pidi Oaxaca (pealinna) minema, sest tal oli esmaspäev töö jälle ja nii. Jätsime Micheliga seal hüvasti. Ta ütles, et jubeimelik on mõelda, et ma ära lähen.. et tundub nagu see oleks üks tavaline kord, kus me ta ära saadame ja siis järgmine nv jälle tuleb külla ja näeme üksteist jms.


Esmaspäeval oli mu viimane päev koolis. Võtsin oma digika kaasa ja tegin palju pilte, ka tagasiteest koju. Koolis kirjutasid paljud-paljud koolikaaslased mu koolivormi särgi veekindla markeriga täis igasuguseid mälestusi.
Esmaspäeva õhtul käisin ka Saksa poisi Filipp-i ärasaatmispeol kuskil tunniks. Kuskil kell pool 11 hakkasin seal hüvasti jätma inimestega, sest olin lubanud sel ajal koju minna. Panda (Fernando) hakkas nutma ja kallistas mind 3 korda ja hüppas üles-alla, küsides: "Miks sa mulle niii teeeeeeed? Vaata, mis sa tegid nüüd! Sa ajasid mu nutmaa... ! ÄRA MINEEE!!" Minu jaoks oli see küll kena temast jms, aga samuti ajas see mind naerma - ta on mulle vahetusaasta algusest saati rääkinud: "Ära mineee!" (juba siis, kui mul oli Eestisse naasemiseni tubli 8 kuud veel aega). :D Mehhiko geid ongi äärmiselt emotsionaalsed, eriti, kui on midagi nende sõpradega seotut (nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, räägib ta mulle msn'is koguaeg: "Mariaaa, tule Mehhikosse. Tule sel detsembril. Saad küll tulla!!!" jne, iga kord sama jutt..)
Sel ööl võtsin ka õuest pesunöörilt oma selleks ajaks juba kuivad riided ning hakkasin neid tasapisi oma kohvrisse pakkima.


Teisipäeval 21. juunil tulid kuskil lõunaajal 7 klassikaaslast mulle külla otse pärast kooli. Rääkisime tükkaega mu maja ees juttu. Kui nemad läinud olid, läksime hostvanematega Juchitani, et osta viimased asjad kaasa, ostsin ka ühe kohvri omale juurde. Eriti "hea" aja peale oli see muidugi jäänud - kuskil kuus tundi enne kodulinnast lahkumist sain alles omale teise kohvri ostetud. Ostsin lisaks igasugustele muudele asjadele ka 100% Mehhiko kakaod ja kohvi ning ühe suuuure sombrero (u 1,5 m diameetriga), peal Mehhiko värvid - roheline, valge ja punane.

Koju jõudes hakkasin siis pakkima. Nii kiireks läks kõik, et mul läks täitsa meelest süüa - olin terve päeva peale vaid hommikusööki söönud ja sedagi vara ja üsna vähe. Pakkimise käigus tulid Maria Luisa ja Jairo (sõbrad) minu tuppa minuga rääkima ja hüvasti jätma. Maria Luisa oli isegi mulle kirja ümbrikusse kirjutanud, aga palus mul seda alles bussis lugeda. Nendega hüvasti jäetud, olid mul kohvrid enamvähem täiesti juba ära pakitud, nii et läksime kähku kuskil pool tundi enne ära sõitu Pacoga mu hostvanavanemate juurde, nendega hüvasti jätma. Mu hosttädi Irma oli parasjagu maja ees ja kinkis mulle ka ühe lõhnaõli, selle piirkonna tuntud firma oma. Kui hostvanavanemate juurde jõudsime, siis ulatas mu hostvanaema (Natalia, hostema ema) mulle kingikoti ning sellele lisaks veel kaks suuurt kotitäit kuivatatud tortillat ehk totopo-t (ma palusin tal natukene mulle valmistada, et ma saaks kaasa võtta, aga ta tegi neid siiski pisut rohkem, kui natuke. :D Hostvanaemaga kallistasin ära ja siis jätsin hüvasti hostvanaisaga. See tehtud, paar sõna vahetatud, istusin tagasi autosse ja ootasin, kuni Pacogi autosse istub. Sättisin enda kõrval maas veel kilekotte jms, kui tundsin, et keegi minust kõvasti kinni haaras ja mind endale kaissu tõmbas... See oli mu hostvanaema jälle. Ta niuksus ja nuttis päris korralikult, ütles: "Ole siis väga tubli ja hoia end, eks!!" ja kallistas mind hästi kõvasti. Mul ei olnud isegi mingisugust nutma hakkamise tunnet hetk enne seda ja nii kui ta mind uuesti kallistas, võttis see minu ka kohe emotsionaalseks ära. Ta läks kiire sammuga tuppa pärast kallistamist ja ei pööranud tagasi enam. Ta oli tõesti kurb. :(
Mind üllatas see väga, sest ma ei tundnud vahetusaasta jooksul kordagi temaga nii tugevat sidet - st ma ei oleks kunagi uskunud, et ma talle nii palju üldse korda läksin. Nagu näha, siis ei või kunagi teada, kui palju sa inimestele tegelikult tähendad, enne kui see hetk kätte tuleb, kus nendega hüvasti pead jätma.

Sealt otse sõidutas Paco mind teise hostvanaema (Estela, hostisa ema) juurde.. Tema oli mulle terve vahetusaasta jooksul päris vanaema eest olnud. Tihti, kui mures olin millegipärast või tujust ära, siis rääkisin just temaga, sest ta ei rääkinud neid asju edasi. Ta on niiiii hea südamega ja koguaeg hästi rahulik ja rõõmsameelne. Igakord, kui ta meie juures oli, kui ma koolist koju jõudsin, lõi mul kohe mingisugune rahutunne sisse. Ta muutis minu jaoks alati õhkkonna neutraalseks, kui see tegelikult pisut pinges oli. Ma juba olin nii nutune, kui tema juurde jõudsin. Ta kuulis kuidas auto maja ette keeras ning tuli sellepeale terrassile. Läksin talle kiire sammuga vastu ja teda kallistama. Ta hakkas ka nutma. Vahetasime paar sõna ja pidingi juba tagasi auto poole jooksma, et koju minna. Kodus pakkisime kiiruga viimased asjad servani täis kohvritesse. Hostema tuli mulle appi.. Tal tuli see asjade kohvrisse ära mahutamine hästi välja, ta lihtsalt surus kõik sisse, mis võimalik. :D

Sõitsime siis kähku bussiterminali, Juchitani. Teel sinna rääkisime igast tühjast tähjast. Michel helistas mulle ja tundis end pahasti, et ei saanud tulla Ixtepeci selleks ajaks, sest pidi tööl olema ja teda ei lubatud sealt tulema. Me olime tegelikult juba varem sellest rääkinud, et ta ainult nv-ks tuleb ja pühapäeval jätame hüvasti, aga talle ei andnud see ikkagi kuidagi rahu. Ma lohutasin teda, et ma nagunii terve päev pakkisin ja ei olnud aega kellegagi koos olla ja et ma olin sellega arvestanud juba ja kõik on hästi. Ta siis soovis mulle ka igast ilusaid sõnu.

Jose Carlos sõitis oma õega meie auto järel Juchitani.

Terminalis viisime kohvrid töötajate kätte, et nad need bussi ära viiksid. Nägin seal ka Johannest (Norra) ja Kearat (USA), kes minuga sama bussiga Mexico City poole tulid. Terminali tulid ka mu kaks tugiisikut Rocio ja Tito. Tegelikult oli üsna ärritav, sest nad tahtsid seal mingitest x asjadest rääkida ning ei jätnud seega mulle piisavalt aega oma hostperega hüvasti jätmiseks. Samuti astus mu juurde üks tüdruk, kes rääkis minuga paar sõna juttu ja küsis siis: "Mäletad, kes ma olen?" Ma: "Vabanda, tõesti ei mäleta.." Ta: "Ma olen Fernando sõbranna, vaata me ükskord isegi kohtusime hetkeks.." Appi... Selle tüdrukuga üritasin võimalikult ruttu rääkimise lõpetada, et oma pere juurde asuda jälle (mul tõesti ei olnud tuju rääkida mingisuguse sõbra sõbrannaga, kelle nime ma isegi ei mäletanud ja kellega olin ühe korra mingil üritusel 5 minutit rääkinud).
Kui bussi minekuni paar minutit veel jäänud oli, nägin Kearat ning Johannest oma sõpru ja oma poissi/tüdrukut kallistamas, kõik nutsid lihtsalt. Ma ei suutnud enam nutta - mul oli tugev närv või pinge sees koguaeg, seda enam, et tugiisikud hakkasid iga 10 sekundi tagant mulle rääkima, et ma pean minema juba, et buss sõidab ära jnejne. Ütlesin, et ma ootan Keara ja Johannese ära siiski! Pealegi, pean hüvasti jätma.. Hakkasin juba kallistama oma pereliikmeid ja siis ikka tugiisikud rääkisid kõrvalt: "Eii, selleks pole aega, sa pead minema, vahet pole need Keara ja Johannes, kui nad maha jäävad, siis on see nenede süü, sa pead KOHE minema.." Ma nii tahtsin neile vastu hambaid anda sel hetkel :D Lihtsalt väga nõme neist, buss polnud isegi mitte sõidu alustamise valmis veel ja nägi väga hästi, et me veel seal olime.
Tegin kõigile kiire kalli ära ja astusime kolmekesi teiste vahetusõpilastega bussi. Panime kotid oma istmele ära ja siis läksime bussi eesotsa neile veel lehvitama. Anel nuttis, teised olid lihtsalt kurva ilmega. Kuskil 5 min hiljem hakkas siis ka buss sõitma. Mul oli niii paha olla.. Söömata, magamata, kurb, pisut meeleheitel jnejne.
Kuskil pool tundi sõitnud helistas mulle Jose C., väga endast väljas olekus, kuid see kõne katkes, sest mul ei olnud pmst terve tee Mexico Cityni levi.


Üks hetk (u tund pärast väljumist) peatus buss korraks. Nägime Kearaga, et mingid turvad olid seal, mõtlesime, et "ohjess" jälle need kontrollid, kes meid võimalikult terroristideks peavad ja meilt kõikvõimalikke andmeid + passi küsivad. Haarasime siis mõlemad oma koti, et passi ja viisa neist välja võtta. Võtsin oma mapi, mille vahel mu lennupaberid, pass, viisa jms dokumendid vahel olid, kotist välja - PASSI JA VIISAT POLE! Kõikidele nendele emotsioonidele lisandus nüüd mure, närvilisus ja teadmatus. Ühesõnaga, mind valdas paanika.
Mul oli krediit telefonilt otsa saanud niiet laenasin Kearalt sõnumi, et hostisale sõnumi saata küsimusega, ega need kuskile autosse nt kukkunud pole, aga kuna levi ei olnud, siis ei jõudnud ka sõnum kohale. Jälle magada ei saanud ja süüa ka absoluutselt ei tahtnud.

Niisiis, hommikul jõudsime Mexico Citysse. Keara läks juba varasemases peatuses maha, tal läks lennuk teisest lennujaamast. Läksime siis Johannesega oma kohvreid võtma ning taksoga lennujaama. Lennujaamas saatsin oma tugiisikule sõnumi, et mul pass ja viisa kadunud. Sellepeale helistati mulle hiljem YFU Mexicost ja ütles, et ma otsiksin kõik oma kohvrid läbi ja et nad vaatavad, mis nad teha saavad. Siis helistas ka hostema, sest YFU oli ka temaga rääkinud. Ta ütles mulle, et ta ei leidnud ei minu toast ega ka autost midagi.. et ta otsis kõik kohad läbi. Nii mulle helistasid kordamööda YFU Mexico, mu tugiisik, mu hostema ning mu hostisa (hostisa oli parasjagu Oaxacasse sõitmas üldse, niiet tal ei olnud hostemaga kontakti). Pika seletamise ja otsimise järele, öeldi viimases kõnes, mis YFU-st mulle tuli: "Võta kõik oma kohvrid kaasa, mine lennujaama taksopunkti ja tule taksoga KOHE YFU kontorisse." Nad andsid aadressi ja nii ma siis läksin oma 2 x 23 kg-ste kohvrite + u 8 kg-se käsipagasiga YFU kontori poole.
Kohale jõudes tuli YFU Mexico direktor oma kontorist välja ning ütles: "Läksime!" ja istusime tema ja YFU Mexico sekretäriga taksosse. Me jooksime terve päev mööda kontoreid, et pabereid ajada, mis lubaksid mul üldse riigist lahkuda. Pidime ka lennuajad ühe päeva võrra edasi lükkama. Jäin ööseks Mexico Citysse, selle YFU sekretäri juurde. Öösel selle YFU sekretäri kodus üritasin oma (Eesti) isale meili saata ja kui olin juba pika meili valmis kirjutanud, suutsin kuidagi varbaga vastu minna mingisugusele elektriühendusnupule, mis arvuti kinni lülitas. Lülitasin arvuti tagasi käima ja siis küsis kohe parooli... Mul tõesti käis peast läbi mõte, et kas mu ebaõnn millalgi otsa ka saab üldse!
Sel ööl helistas mulle ka mu hostema ja ütles, et ta leidis mu passi ja viisa üles - need olid minu kodus, Ixtepecis, minu voodi all! Mõtlesin, et kuidas need sinna võisid üldse saada... kuid tuli siis meelde - mu hostema oli mul pakkida aidates haaranud mu dokumentidega mapi ja selle mu käsipagasi kotti pannud, aga kuna see mapp on ülevalt lahtine, siis kukkkusid pass ja viisa selle vahelt enne kotti panekut välja. Ja voodipeal on päevalina peal, mis maani ulatub, niiet voodi alla ka kohe ei näe, kui just seda lina ei tõsta. Selleks ajaks oli mul juba enamik paberimajandus korras ja nende järelesaatmisel poleks olnud mingit mõtet (pealegi, poleks tõenäoliselt kohalegi jõudnud õigeks ajaks).


Ka terve 23. juuni ajasime paberiasju. Kontorisse jõudes oli mul süda juba niii paha! Olin kuskil 3 ööpäeva korralikult söömata ja magamata. Mul olid koguaeg külmavärinad ja näpud jääkülmad, kuigi oli kuskil 30 kraadi sooja, pea valutas (mida juhtub mul väga harva) ja seest nii keeras. Selle kõige kõrvale muidugi need samad emotsioonid, mis enne nimetasin. Sellises olekus joosta ühest kontorist teisse terve päev, oli täiesti kohutav. Viimaks YFU kontoris pakkisin ruttu oma kohvreid ümber, et need viimasel hetkel saadud õrnemad kingid kuidagi kindlamalt kohvri sisse panna ja kohvrid enamvähem võrdse kaaluga pakkida, et ülekilode eest maksma ei peaks.
Kõigele toimunule lisaks, lasi mul ka üks vedelik, mis oli purgi sees, kohvris läbi, nii et see jõudis kohvri sisse ja ka väljapoole ja kõik oli samasuguse hõnguga (see oli üks plastpurgitäis pisikesi kohalikke puuvilju, mis olid alkoholivedelikus). Just GREAT!!

YFU Mexico kontoris räägiti veel enne lennujaama minekut mulle ja YFU sekretärile, kes minuga kaasa tuli, et peame valetama pisut ja nutust nägu tegema, et nad ainult meid viisa puudumise pärast otse migratsiooniametisse ei saadaks, kus oleks veel pidanud ligi 2000 pesot (ehk u 2000 EEK) peale maksma. Meil oli luba Soomest läbi minna selle "emergency pass'i" ja viisata, kuid Mehhikost polnud viisata lahkumiseks luba saanud. Jutt valmis räägitud, läksime lennujaama.
Õnneks ei mainitud seal üldse viisat meile ja olles halva tervise juures, ei tulnud see kurb nägu mul üldse pigutatult välja. Nad halastasid üsna ruttu ning lasid mul selle lennuga minna.

Lennujaamas nägin veel igast teisi vahetusõpilasi ja vahetasime ka veel viimaseid sõnu, enne kui kõik oma teed, oma koduriikide poole läksid. :)


Tagasi läksin siis sama teed pidi, kui Mehhikosse minnes, aga seekord siis vastupidi - Mexico City-Pariis-Helsingi-Tallinn. Mexicost City'st välja sõitev lend hilines tundaega, mis keeras kõik sassi jälle - Pariisis ei jõudnud õige lennuki peale, mistõttu mul muudeti lennuaeg hilisema peale, millega ma poleks kuidagi Soomes laeva peale jõudnud. Võtsin oma telefoni ja otsisin oma rahakoti vahelt aasta tagasi sinna jäetud oma Elisa sim-kaardi, panin telefoni ja oh õudust - "telefon ei tunnista sim-kaarti" (mu Mehhikost ostetud telefon oli vist kahesageduseline vms, niiet ei töötanud Euroopas kusagil). Niisiis, laenasin ühelt äsja tutvunud tüübilt (mehhiklane, lennukis istus mu kõrval, seal rääkisime juttu) telefoni, panin oma sim-kaardi sinna sisse, saatsin ruttu isale sõnumi: "Esimene lend hilines, teise lennu muudan hilisema peale, sest ei jõudnud sellele. Ei jõua laevale. Anna YFU-le teada! Btw, see telefon laenatud, mu tel siin ei tööta." vms. Ma kusjuures ei tundnud üldse selle pärast muret tegelikult. Tundsin, et kõige muu juures, mis viimaste päevade jooksul juhtunud oli, ei olnud see midagi nii jubedat. Pealegi, oli Soome minu jaoks juba Eestile nii lähedal, et mind eriti ei pannud muretsema fakt, et ei teadnud, kus magada või millal üldse laeva peale saaks, et Eestisse edasi sõita. Soome tunduski juba piisavalt kodusena minu jaoks, justkui jääks Eestist vaid kiviviske kaugusele.

Soome lennujaamas sain kohe kohvrid kätte ja läksin kuskile infopunkti rääkima, kus mulle öeldi, et see pole nende probleem - sattusin ülbe olemise/suhtumisega klienditeenindaja juurde. Ma olin vaimselt lihtsalt liiga palju korraga üle elanud - mul läks infopunkti töötaja jutt ühest kõrvust sisse ja teisest välja. Tõusin püsti, haarasin oma kohvrid ja läksin rahulikult läbi lennujaama väravate - sealt vaatasid mulle vastu Antti ja mu õde Monika, kes Soomes elab. Monikal oli kaamera käes ja tegi usinasti pilte minust. Ma olin päris segaduses. Monika tuli kallistama, ma lasin huultel üle käia lause: "Kuidas sa siia said?" - parandus: TAHTSIN küsida nii, mis tegelikkuses välja tuli, oli paljupalju pehmemat ja arusaamatumat. Kui pole ikka aastaaega Eesti keelt kordagi rääkinud, siis ei paindu keel neid sõnu alguses ütlemagi.
Läksime siis Monika juurde ja järgmisel päeval (26. juuni) Monikaga Eestisse, koju! Peeter tuli sadamasse vastu ja hiljem ka isa, et meid autoga koju viia.
Maja ette jõudes, astusin autost välja, tõmbasin sügavalt hinge sisse-välja ja mõtlesin endamisi: "KODU!" Kõik muu oli minu jaoks sel hetkel nii tähtsusetu - mul oli hea meel, et see viimaste päevade õudusunenägu viimaks otsa sai ja ma juba koju olin jõudnud. Oma kodu on ikkagi õige kodu ja seda ei muuda miski!