Teostasin oma vahetusaasta jooksul väikest mõtet või plaani, mis ma juba enne Mehhikosse sõitu enda jaoks seadsin, nimelt kirjutasin vahetusaasta algusest saati üles peaaegu kõik ajuvabad küsimused, mis minult seal küsiti.
Tüüpilised küsimused:
* "Kas sa ujuda oskad?"
* "Kas sa rattaga oskad sõita?"
* "Kas sa vilistada oskad?"
* "Kas Eestis kasse/koeri/sipelgaid on?"
* "Mis keelt Eestis räägitakse - inglise?"
Mitte nii tüüpilised küsimused/ütlused:
* "Kas Eesti naaberriik on Aasia?" Vastus: "Ei, Eesti asub Euroopas, Venemaa kõrval." Sellepeale: "Aaa... Et siis Aasia on teiselt poolt Eesti naaber?"
* "Eesti... Etioopia... Aasia.." (Üritas öelda piirkonda, kus Eesti asub.)
* "Eestis ei eksisteeri randu, ega ju?"
* Kandsin eestikeelset raamatut koolis kaasas, parasjagu lugesin seda. Klassivend astus juurde, uuris raamatut: "Mis keeles see on - inglise?" Ma: "Eesti keeles.." Klassivend: "Wow... Kas sa lugeda oskad seda?" (kusjuures, mul oli isegi järjehoidja kuskil 300-nda lk juures).
* Üks minu kõrval istuv klassivend võttis matemaatika tunni ajal oma kotist kalkulaatori välja ja üritas mu tähelepanu saada korraks. Võttis kalkulaatoril kaane pealt ja pööras selle minu poole, endal uhke nägu ees. Ma kehitasin neutraalselt õlgu, et nojah, äge siis, et teisel kalkulaator olemas on. Ta vajutas kalkulaatori peal "57x38" ja vajutas võrdusmärki... Vaatas mind seejärel väga uhke, pisut üleoleva näoga, ise samal ajal noogutades. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta selle kõigega üritab, muigasin lihtsalt. Ta ulatas kalkulaatori mulle: "Kasutada oskad?"
* "Kas teil Eestis bände ka on?"
* "Kas Eesti on linn või riik?"
* Koolivend: "Kas sulle räpp meeldib?" Teine koolivend talle nähvates: "Lollakas oled või?? Ega tema ju tea, mis räpp on!"
* (Kui ma hispaania keelt juba vabalt rääkisin:) "Kas sa hispaania keeles kirjutada oskad?"
* "Kas teil Eestis sipelgaid on?"
* "Eestis on tervislik toit - seal pole ühtegi paksu inimest, eks?"
* Koolivenna arvamus: "Pole olemas koledaid valgenahalisi!"
* "Eestis on koguaeg külm, eks?" Ma: "Noo... oleneb. Talvel on lund ja tavaliselt kuskil -10 kraadi." Sellepeale: "Oot... Nagu alla nulli või?!"
* "Kas sa kannad värvilisi läätsesid?"
* "Mis su nimi on?", "Maria." "Ja kuidas see nimi SINU riigi keeles on?"
* "Kuidas mu nimi eesti keeles on?"
* Mu enamik ainete õpetaja (Garbajal) küsis minult palju Eesti kohta: "Aga kui vanalt inimesed Eestis otsustavad, mida nad edasi õppima tahavad minna?" Ma: "See ju oleneb täiesti inimesest, ei saa öelda nii üldiselt." Õpetaja: "Ja kas sinu peres on näiteks õpetajaid või arste?" Ma: "Jah, näiteks üks mu õdedest on arst, töötab Soomes." Ta: "Ja kui vanalt ta otsustas, et arstiks tahab saada?" Ma: "Ma tõesti ei tea... kuskil 17-18-aastaselt ehk.." Õpetaja: "Oh, siis tead ju sinagi, mida sa tulevikus õppida tahad!"
* "Kas Eestis puid on?"
* "Kas sa puu otsa oskad ronida?"
* Klassivend: "Oled sa kunagi koera haukumas kuulnud." - mainin veel ära, et elasin väikeses linnas, kus tänaval hulkuvad koerad oli igapäevane nähtus ja ma olin seal juba pool aastat elanud enne, kui minult seda küsiti.
* "Mis mõttes Euroopas on inimestel AINULT ÜKS perekonnanimi?"
* "Kas Eestis kanu/hobuseid/lambaid on?"
* "Mida su perekonnanimi tähendab?"
* Klassivend: "Kas sul viisa on?" Ma: "Muidugi! Mul oli viisat vaja, et Mehhikosse tulla." Klassivend: "Aga kus see on sul siis?" Ma: "Minu passis." Ta: "Aaa... Pass on see väike raamatu moodi asi, eks?" Ma: "Jah...." Sellepeale üllatusega: "Ohh! Minu isal on see!!"
* Samueli tüütu klassivend ütles talle õhinal ja üleolevalt: "Ma käisin Austraalias ükskord!" Samuel sarkastiliselt: "...Ja ma käisin ükskord kuu peal.." Ta klassivend: "Päriselt? On sul sellest pilte ka??!"
* Tegin tunnis nätsuga mulle. Garbajal (õpetaja) üllatunult: "Maria, õppisid ka nätsuga paugutamise ära, jah?" Ma:"Ma alati teen nätsuga mulle, Eestis ka.." Garbajal: "Aaa... Eestis on ka nätsu saadaval??"
* "Kas Eestis trolle ka on?" - Klassivend Julian: "Siin räägitakse, et kui trolli näed, saad 3 soovi soovida ise midagi vastu tehes. Kui vastuteenet ei osuta, muutuvad nad kurjaks ja pahaks. Kas sa oled kunagi trolli oma silmaga ka näinud?"
* Klassikaaslased tahtsid ükspäev mu kõrvu näha, et teada saada, kas minu kui eurooplase/eestlase kõrvad erinevad nende omadest.
* Rodrigo (12-aastane naabripoiss) vaatas mulle otsa: "Kas see on su päris silmavärv?" Ma olin sarkastilises tujus: "Ei, need on liimiga külge kleebitud." Rodrigo: "Aaaaa....!"
* Rodrigo: "Kas Euroopas on kõigil rohelised silmad?"
* "Kas Eestis kohvi ka on?"
* Rodrigo: "Ma pole kunagi näinud, et kohvi piimaga juuakse!"
* Mul on Mehhiko kodus seinal üks ilus värviline maal kolmest pisikesest onni moodi majast, meenutab pigem nagu "teletupsude maad" või nö trollide elamispaika - ühesõnaga, ebareaalsus. Mu 10-aastane hostnõbu osutas näpuga maali poole: "Maria, kas selline ongi Eesti?"
* Kaks tuttavat mormooni kõndisid meie internetikohvikust parasjagu mööda. Ütlesin Rodrigole: "Näe, vennad lähevad mööda.." (Mehhikos öeldakse religioosete inimeste kohta vennad/õed, nagu usuvennad vms). Rodrigo seepeale: "Sinu vennad??"
* Lugesin parasjagu oma emalt saadud e-maili, Rodrigo heitis korraks pilgu peale ning nägi keset teksti numbrit "10". Rodrigo: "Kas eesti keeles tähendab see ka numbrit?"
* Rodrigo: "Kas eesti keeles öeldakse ka numbrite kohta "uno, dos, tres, cuatro..." nagu hispaania keeleski?"
* Rodrigo: "Sul on uus mobiiltelefon?" Ma: "Jah, eelmisega juhtus väike õnnetus - praeguse telefoni ostsin nädal tagasi kohalikust poest." Ta: "Aa... Kas see on eesti keeles?"
* "Kas Eesti koolis on lihtsam või raskem, kui siinses koolis?" Ma: "No, oleneb ainest. Kõik on väga erinev lihtsalt." Jätkab: "Niiet siis lihtsam või raskem?
* Klassivend Pastelin: "Kas Eesti asub Euroopas?" Ma: "Jah, Venemaa kõrval, Põhja-Euroopas." Pastelin: "Oled sa siis eurooplane?" Ma: "Nojah!" Pastelin: "Wooooww....."
* "Kui kaua kestavad Eestis armusuhted?"
* "Ja milline on toiduvalik sinu riigis - vaid pizzad, hamburgerid ja hot dogid, eks?"
* Kooliõde: "Kas Eestis on palju pingviine?"
* Mul oli jala peal üks haav. Rodrigo: "Mis sul juhtus?" Ma olin väga sarkastilises tujus, mõtlesin välja kõige lollima seletuse, mis mulle pähe kargas ja ütlesin seda suure irooniaga.. :"Üks pingviin hammustas mind, tead." Rodrigo: "Päriselt ka?! Kas siis sinu linnas nagu või kus??" Ma: "Jaa, Eestis." Rodrigo: "Kas teie riigis ongi pingviinid või need olid kuskilt mujalt?" Ma: "Kurjad venelased saadavad oma pingviinid meie riiki." Rodrigo: "Aaaa..."
Imelikud faktid minu linnast, Ixtepecist:
* Autoga möödudes lasevad omavahel tervituseks alati autosignaali.
* Autodel puudub vahel kiirusenäitaja ja turvavööd (viimast nad kunagi peale ei pane, isegi kui need autos olemas on).
* Tänavatel pole prügikaste, puuduvad valgusfoorid.
* Enamik kohalikest ei tea, mis on blogi, sama kehtib ka Sudoku kohta.
* Kuulavad põhiliselt laule, mis olid aasta kuni kümme aastat tagasi edetabelite topis.
* Täispeaga satuvad PIDEVALT kaklustesse.
* Õhtuti istuvad tihti oma maja ees, tänava ääres (isegi, kui tegelikult on majal olemas ka sisehoov).
* Koolisööklas pole kunagi järjekorda, kõik on leti ees pundis ja karjuvad läbisegi, mida nad osta soovivad.
* Üks õppetund koolis kestab 60 minutit.
* Kui karjutakse järjest poisi ja tüdruku nimi, järgneb sellele massiline "uuuuuUUUUUUUUUuuuu!!!" hüüe, nagu filmideski.
* Käsnakalle oli teemas (st väga lahe nende jaoks)! - igalpool müüdi Käsnakalle pildiga/ kujulisi kotte, vihikuid, riideid, laualampe jms.
* Supi tegemisel valmistatakse liha ning riis eraldi, alles enne sööma hakkamist pannakse need enda supitaldrikusse kokku (et liha liiga tükiliseks ja pehmeks ei läheks jne). Suppidel üldse kõik koostisosad väga suureks jäetud (a la kartul on maksimaalselt neljaks lõigatud, porgandid mitme sentimeetrise tükina ning liha terve suur käntsakas/koib), supi söömine võtab üsna palju aega.
* Isegi koertele antakse teravaid toite.
* Enamasti on just poisid need, kes tunni ajal peeglist enda näonaha siledust uurivad.
* Ämblikud hüppavad (hoolimata sellest, et on suuruselt u samasugused nagu keskmised Eesti ämblikud)!
* Kõnekeelena kasutavad sõna "wey" pärast iga 3-4 sõna (nt: "Que onda, wey?")
* Puuvilju (v.a banaani) ja köögivilju söövad laimi ja chilliga, vahel ka salsakastmega.
* Iga söögikorra ajal on laual alati tortillad, laim ning salsakaste.
* Majja sisenevad ALATI kingadega, alles õhtuti enne magamaminekut võetakse kingad jalast. Kui kingad välisukse juures ära võtta (nt külla minnes), peetakse seda lausa ebaviisakaks.
* Autodes võib olla rohkem, kui viis inimest, ka taksodes. Inimesi võib olla nii palju, kui autosse ära suudakse mahutada (võib ka süles istuda).
* Kui keegi Sinust möödub ja näeb Sind teist või kolmandat korda, öeldakse Su nimi (näide: jõuan koolist koju, ütlen internetikohvikus Victorile: "Hola!", istun koduõues toolile. Victor tuleb mingi 10 min hiljem koduõuele või siis lihtsalt möödub minust ja ütleb: "Maria!" ja jätkab oma tegevust. Ma esimesed väga mitu kuud vastasin sellistes olukordades kohe: "no..?", oodates jutu järge, mis alati tulemata jäi.
* Kahvlit ja nuga ei kasutata söömisel peaaegu kunagi, enamasti süüakse näppude vahel või kasutatakse nugade/kahvlite asemel tortillasid ja haaratakse sellega taldrikult toitu.
* Kokteiliklaaside servas pole mitte täisring suhkrut, vaid alati täisring soola.
* Kohalikud eelistavad magusale toidule soolast toitu - 4-aastane hostnõbu ütles mu hostema valmistatud šokolaadijoogist ära ja tahtis selle asemel hoopis kohvi. Kooki ta üldse ei tahtnud.
* Putru söövad iga kell (pigem õhtuti isegi).
* Kohvi joovad õhtuti, enne magamaminekut.
* Raadiot ei eksisteeri, selle asemel on autod, mille peal on 2 ruuporit ja mis laseb pool päeva uudiseid ja kuulutusi läbi nende üle kogu tänava. Autod sõidavad väga aeglasel kiirusel mööda tänavaid.
* Koolis on õpikuid vaid üksikutes ainetes, töövihikuid ei ole üldse.
* Peaaegu kõik poisid/mehed kasutavad juuksegeeli, ka paljud naissoost isikud.
* Kuna bensiin on odav, sõidavad igale poole autoga, väga üksikutele meeldib jalutada. Mind tunti sealkandis kui "valgenahaline, kes jalutab palju".
* Nad ei kasuta kunagi toidu valmistamisel ahju, ainult pliite.
* Pesus käiakse iga päev - kui ühe päeva vahele jätad, oled juba "rõve ja räpane".
* Enamikel kohalikel asub pesumasin õues.
* Riideid pestakse vaid hommikul päeval.
* Kui sind nähakse üksi pärast kella 9 või 10 jalutamas, tuleb kohe negatiivseid kommentaare (enamasti otse näkku ei öelda, ikka seljataga).
* Külla minnakse ootamatult, enamasti ette teatamata.
* Peamine suhtumine - naise koht on köögis. Naised koristavad, teevad süüa, pesevad pesu; mehed käivad tööl, tegelevad ranchos (maakohas) härgade, lammaste, kanade vms loomadega, kui neid on. Kui naine on terve päev kodust ära, on mehed saamatud - perenaine peab enamasti hoolitsema, et meestel/poistel kindlasti oleks söök vähemalt valmis pandud (st teevad kasvõi enne toidu valmis ja panevad külmkappi), see kehtib ka võileibade kohta.
* Kuulujutud levivad eriti kiiresti. Kõik kohalikud teavad peaaegu terve linna elanike minevikku/elulugu.
Saturday, October 23, 2010
Saturday, September 4, 2010
Viimane kuu, juuni 2010.
Minu viimane kuu Mehhikos läks väga kiiresti, sest kõik päevad olid tihedalt tegemisi täis. Arvutisse ma seetõttu eriti ei jõudnudki, ka blogi kirjutama mitte (seetõttu praegu tagantjärgi kirjutangi).
Juunikuus, (3 nädalat enne minu lahkumist Mehhikost) oli meil oma vahetusõpilasorganisatsiooni YFU-ga reis Mehhiko teisse osariiki, Michoacáni. Kaasa tulid peaaegu kõik vahetusõpilased, kes üle maailma YFU kaudu Mehhikosse olid tulnud, reis kestis 6 päeva (5 ööd). Ööbisime kuskil kahes erinevas hotellis, väljanägemiselt väga korralikud. Reisi jooksul tegime mitmeid peatusi igasugustes müügikohtades - seal oli palju turge, kus müüdi puust asju ja dekoratiivseid esemeid jms, mida mälestuseks osta sai. Enamikul neist asjadest ma siiski erilist otstarvet ei leidnud - põhiliselt oli seal palju kujukesi ja esemeid kapi/laua peale panemiseks. Reisi juurde kuulus ka mitmete vaatamisväärsuste vaatama minemine ja erinevatest grupis tehtud arutlustest tagasituleku üle, et meid võimalikult positiivse laine peale selle teema juures viia, ka puudu ei tulnud.
Reisi eelviimasel hommikul läksime
Mehhiko kõige väiksemat vulkaani (Parícutin) uurima. Eelnevalt oli meile vaid öeldud, et paneksime mugavad jalanõud jalga (soovitatavalt tennised/tossud), sest jutu poolest pidime sel päeval palju kõndima. Ühte maakohta kohale jõudes, aga öeldi, et sealt algabki retk vulkaani tippu ja et tegelikult oli tugevalt mittesoovitatud minna jala, sest vulkaanikivikestest koosnev maapind pidi räpaselt tolmune olema ja jalutuskäik vulkaani juurde pidavat võtma ligi 10 tundi. Seega, ainus viis vulkaani juurde pääsemiseks, oli hobuste seljas sõites. Need, kes hobustega kuidagi minna ei soovinud või ei saanud, pidid bussi pmst terveks päevaks teiste järele ootama jääma. Hobuste rentimine maksis, kuid üllatavalt oli sellel täitsa mõistlik hind - igal vahetusõpilasel oli oma hobune ja selle rentimine oli 200 pesot ( ehk u 200 EEK-i) ja kogu asi kestis terve päev. Vulkaani juurde jõudmine võttis aega 3 tundi hobuse seljas sõitmist. Kõik hobused olid seda retke juba mitu-mitu korda läbi teinud, ning teadsid täpselt, kuhu minna. Kusjuures, poole tee peal läks minu hobune natukene hulluks - ta läks valest teest üles, kust edasi minnes enam alla ei saanud (st oleks saanud, kuid enne allaminekut jäi ette üks suur 3-4 sentimeetripikkuste okastega põõsas). Küsisin giidilt, mida teha, ta soovitas, et keeraksin oma hobuse ümber ning suunaksin ta sama teed pidi tee peale tagasi. Sain hobuse ümber keeratud, kuid ta leidis, et seal ei olnud piisavalt ruumi, et tagasi alla minna (üks põõsas oli täpselt keskel ees, aga selle kõrvalt minnes oli tegelikult tema möödapääsuks ruumi küll). Ta pani segaduses korraks pea põõsasse ja keeras siis uuesti otsa ringi ja läks otse. Üritasin hobuse kinni peatada, kuid seepeale hakkas ta tagajalgadele tõusma, nii kaks korda, kuni giid ütles: "Nüüd pole enam midagi teha, lase tal minna, kuhu ta tahab." Hobune läks siis kiirel sammul LÄBI selle põõsa, mis oli täis okkaid. Üritasin ruttu käega haarata võimalikult paljudest okstest kinni, et need enda tee pealt eest lükata (et ma sinna juustega vms kinni ei jääks ja hobuse seljast maha ei kukuks). Põõsast läbitud, olin hobuse pealt kukkumise äärepeal, kuid sain siiski tasakaalu paika. Värisesin üleni ning vaatasin - käevarre sisekülg oli täiesti täis kriime ja marrastusi, aga kogemuse võrra olin jälle rikkam, ei teinud sellest suurt paanikat, pigem naersin selle üle, kui kangekaelne mu hobune ikka olla võis.
Vulkaani tipu lähedale jõudes tulime hobuste seljast maha ja kõndisime jala lahtiste vulkaanikividega kaetud mäest üles... - kusjuures, see võttis aega ligi tundaega ning oli väga raske (väsitav), sest iga sammuga libisesid/vajusid pool sammu allapoole tagasi. Enamik vahetusõpilasi istusid mitmel korral poole tee peal maha kivipinna peale, sest neil lihtsalt ei jätkunud jaksu edasi liikumiseks. Ka poisid meie seltskonnas ütlesid, et see oli vast füüsiliselt üks raskemaid teekondi, mida nad läbinud on. Muidugi oli ka variant mitte sealt enam üles minna, aga pärast 3 tundi hobusega sõitmist oleks viimase otsa mitteläbimine eriti idiootlik tegu olnud. Muide, üles jõudes olime kõik väga räpased! Iga kord, kui hobused jooksma hakkasid, viskasid nad oma kapjadega nii palju musta tolmu õhku, et lõpuks olid riietel, näol ja kehal nähtav mustusekiht peal. Niisiis, vulkaani tippu jõudes istusid kõik kohe maha pisut aega, enne, kui hakkasid vulkaanist pilte tegema oma kaameratega. Sellest alla saamiseks oli 2 viisi, kas minna otse pisut kõrgenevast mäest (vulkaani tipu servamööda) üles pisut ja siis alla või võis ka teha ära kogu ringi ümber seda sisemuse ääreserva. Me läksime mõne teise vahetusõpilasega ringi peale, et ikka selle vulkaanitipus käigule 100% anda (st vaatasime kõik ära, mis võimalik ja igast küljest, mis võimalik), ülejäänud otsustasid minna seda esimest ehk otseteed pidi. Seal tipus oli mitmes kohas maapinnas auke, mis veel aurasid kuumusest ja kui jala selle kohale panna, siis tundis täitsa seda õhkavat soojust. Ringi peale teinud, leidsime üles tee, kust alla hobuste juurde saada. See oli mingisugune otsetee, mis oli eriti järsk ja täis eriti pisikesi vulkaanikive - st meenutas pigem liiva, mille hulgas oli ka pisut suuremaid kive. Sealt sai jooksuga alla minna ja oli sama efekt, mis üles minemisegagi - alla minnes vajusid veel pool sammu edasi (ehk allapoole), seega meenutas sealt alla tulemine suusatamist, sest seisma üldse ei jäänud. Me jooksime Kearaga (USA-st) koos alla ja pidime siiski vahel hoo maha võtma, sest Keara tennised polnud jala küljes eriti tugevalt kinni ning kippusid paar-kolm korda liiva sisse ära kaduma. :D Sealt hobusteni jõudnud, hakkas vihma sadama. Istusime hobuste selga ja sõitsime tagasi - see käis palju kiiremini, sest see meiega olid kaks giidi (samuti oma hobustega), kes pidevalt meie hobustele piitsa andsid, et nad jooksma hakkaksid. Päris valus oli, kui aus olla. :D Kui pole ikka vähemalt 10 aastat hobusega kordagi sõitnud, siis 6-7-tunnine sõit on päris harjumatu ning paneb kõik lihased kohe valutama (eriti kintsude siseküljed ja selja). Vihm ajas meil kogu mustuse laiali, kuid oli selle palava ilma juures täitsa kosutav. Enne tagasi hobuste rentimiskohta minemist, käisime ka ära kuskil pisut kaugemal platsil, kus sai vulkaanipurske (laava) tõttu hävitada saanud kirikuvaremeid näha. Kiriku nägemiseks pidi ronima/hüppama suurtel vulkaanikividel. Sellel kirikul oli kaks torni, millest üks oli ehitamisel poolikuks jäänud (see oli alles ehitatud ning veel pooleli enne vulkaanipurset), samuti oli seal üks poolenisti hävinud maja, mis koosnes tegelikult ainult seintest. Giid veel kommenteeris, et kõik elumajad, mis selle kiriku läheduses olid, jäid nende kivikamakate alla, mille peal me seisime.
Sõitsime üsna pea hobuste seljas tagasi rentimispaika ning istusime bussi - kõik olid lõppväsinud, aga positiivselt meelestatud. Kui pärast kuulsime bussi jäänud inimeste vahepealseid tegevusi (st magasid pmst terve see aeg või rääkisid juttu ja käisid korraks mingisugust lähedalasuvat tühja küla vaatamas), olin väga rahul, et otsustasin vulkaaniga tutvumisel osavõtu kasuks.
YFU reis oli ikka väga äge! :)
Reisi viimasel päeval, kui olime juba Mexico City bussijaamas, ostsime Keara (USA) ja Johannesega (Norra) bussid Ixtaltepeci (nende elukoht, minu kodulinnast u 10 min kaugusel autoga) ja Ixtepeci poole ära. Meil oli ligi tundaega veel aega. Helistasin siis koju (hostvanematele). Hostema veel imestas: "Aaaa... Sa tuled täna?? Jõuad homme siia juba? Kuule, aga vaheta oma pilet ära, me läheme kõik Oaxacasse..." Ütlesin, et mul pole YFU reisist isegi puhtaid riideid üle, ta lubas mulle mõned kodust kaasa võtta. Eks ma siis vahetasin pileti ära. Varahommikul saime hostvanematega Oaxaca bussijaamas kokku ja läksime sealt edasi kuskile hotelli (Paco, mu hosttädi Irma ja ta tütar Karla olid juba seal, magasid). Magasime paar tundi, käisime kähku pesus ära ja siis sõitsime linna ühele platsile, kus oli õpetajate kokkutulek - nimelt streik vms. Õpetajad protestisid millegi vastu vist, tahtsid rohkem õigusi minuteada.
Öösel magasime Micheli kodus. Järgmisel päeval läksime linna peale, olime seal pmst terve päeva (jälle selle streigi asjus), me käisime hostemaga mööda poode. Õhtul sõitsime kodu poole (hostisa autoga).
Need viimased 10 päeva, mis ma kodus veetsin, olid mu elu ühed kiiremad päevad. Lihtsalt oli iga päev tegemisi/toimetusi täis. Käisin koolis, tegin pilte, käisin sõpradega väljas, olin võimalikult palju ka hostperega jne... Kõike oli natuke.
Teadsin, et 23. juunil läheb mu lennuk Mexico Cityst ja 22. pean sõitma oma kodulinnast välja. Viimasel minu sealoleku nv-l tegime ärasaatmispeod ära. Reede (18. juuni) õhtul oli minu kodus väike istumine, tulid kokku sealsed parimad sõbrad ja mõned hosttädid, -onud ning ka hostvanaemad. Mu hostema korraldas tegelikult suure osa sellest - lisaks ise toitude ja muu peovarustuse ostmisele, tegi ta koos mu hostvanaemadega söögid valmis, seal oli igast Mehhiko tüüpilisi peosnäkke (botana), nende valmistamine võtab terve päev. Tordi minu ärasaatmispeoks tegi mu hostema nõbu Eliza, kes on elukutselt tortide tegija. Me saime seal hästi läbi ja ta lubas mulle seda tordi tegemist mu ärasaatmispeoks juba varem ette, seega ei küsinud selle eest raha ega midagi, tegi mu lemmiktordi veel (tal oli meeles, et ühte tema tehtud torti septembrikuus kiitnud olin). :)
Pidu pidi kell 19 algama ja selleks ajaks tulidki esimesed külalised. Ma olin ise samal ajal veel tegelikult üleval sättimas, hiljapeale jäi mul kõik see lõpuks. Kui õue jõudsin (u 19.30) oli kuskil 5-6 inimest kohal juba ja õues oli mu koduõuel ühe valge müüri peale kirjutatud permanent markeriga igasuguseid hüvastijätu ja edu saatvaid lauseid mulle. :) Eriti armas oli! Õhtu jooksul kogunes neid lauseid sinna veelgi (hommikuks oli sein igasuguseid armsaid ütlusi täis). Traditsiooni kohaselt tahteti isegi mu nägu tordi sisse lükata, kuid suutsin sellest pääseda (olin kiirem oma pea tordi juurest eemale tõmbamisega). :P Üks 90-aastane naabritädi astus ka korraks mu sünnipäevalt läbi, et mulle kingitus ära tuua ja edu soovida ja läks siis tagasi koju. Kinkis mulle lõhnaõli ja ihupiima.
Laupäeva (19. juuni) õhtul läksime Aneli, Meño, Micheli, Cristina ja Pid-iga la Bolasse (karaokebaar). Paco ei saanud paraku tulla, sest oli eelnev öö just pidutsenud (pärast minu pidu läks veel edasi pidutsema) ja hostema ei tahtnud, et ta enam välja läheks, pealegi oli juba väga väsinud ka. Kuna me olime eelnevalt niii palju la Bolas käinud, oleme sealse omaniku ja töötajatega väga "sina" peal. Sinna sisse astudes nägime, et la Bolas oli sel õhtul eriti palju rahvast, st kõik kohad olid täis ja enam sinna sisse ei lastud inimesi, meilegi tehti tutvuste tõttu erandi, meile otsiti lisatoolid kuskilt jms. Omanik tuli meiega rääkima ja siis Anel mainis talle ka, et see minu ärasaatmispidu, st viimane õhtu la Bolas. Hiljem lasti karaoke vahepeale muusika vait korraks. Hakkas käima Titanicu tunnuslaul... Mõtlesin, et misasja, kes see Titanicut ikka laulab - ah, raudselt mingisugune hispaaniakeelne versioon sellest laulust jälle, sest inglise keelt ju ei oseta selles piirkonnas. Ja siis hakkas omanik mikrofoni rääkima: mind tutvustama ja rääkis kõigile, et ma varsti naasen oma koduriiki ja kuidas ma olen ikka alati sinna teretulnud jnejne. Igasuguseid väga ilusaid sõnu tuli sealt. Mu hostvend Michel tuli minu juurde ja ulatas mulle käe, et ma püsti tõuseksin ja keerutas mind ühe käe otsas. :D La Bola omaniku kõne lõppedes, tõusid kõik inimesed la Bolas püsti ja plaksutasid mulle. Hiljem pandi veel kõigile kolmele selles baaris olevale ekraanile suurelt kiri: "MARIA ESTONIA TE ESPERAREMOS!!" (e. "me ootame sind!!" - need sõnad olid üksteise all) ja lasti pikalt muusikat tantsimiseks, see kiri jäi sinna varahommikuni - la bola sulgemiseni. Anel kallistas mind teisel pool lauda ja hakkas siis nutma ning ütles mulle midagi, mis tegi minu ka lõpuks emotsionaalseks. :D Ka Micheli tüdruk Cristina nuttis pisut. Koju jõudsime kuskil kell pool 5 hommikul.
Poolteist tundi hiljem, ehk siis pühapäeva (20. juuni) varahommikul kell 6 koputas mu hostema mu toauksele. Väga pikalt olevat koputanud. :D Ärkasin siis lõpuks üles ja tegin ukse lahti. Ta: "Maria, vaheta riided ära, me lähme välja." Ma ei saanud mitte midagi aru, nii sassis olemine oli - poolteist tundi magada saanud ja ikka veel poolunes. Haarasin siis oma riidekapist esimese ettejuhtuva kleidi, hostema tuli uuesti uksele: "Aa, ja pane ujukad ka selga, me lähme Huatulcosse!" Huatulco on see minu kodust 3 tunni kaugusele jääv rand, kuhu ma olin tahtnud minna, kuid ei jõudnud selleni kuidagi. Me panime siis end ruttu valmis ja asusime hostisa autoga kõik koos Huatulco poole teele, hostisa oli roolis. Anel paraku ei saanud tulla, sest tal oli kool, kuid mu hostvanemad, Paco, Michel ja Cristina olid täitsa olemas. :) Huatulcosse jõudsime kuskil kella 10 paiku hommikul, sõime seal hommikust ja läksime siis mootorpaadiga sõitma, millega jõudsime ühte randa (seal oli mitu randa, kuhu paadiga sai minna, ise tuli välja valida, millisesse on soov minna). Selles rannas oli ka ilus veealune elu - käisime snorkeldamas. Hostema ei saanud isegi ujuda ega midagi, sest ta oli päev varem oma põlve väga veriseks kukkunud ja tal oli sellele parasjagu mingit raviva toimega kreemi peale määrinud.
Sõime ka pärastlõunat Huatulcos ja siis kuskil kella 5 paiku hakkasime tagasi koju sealt sõitma. See kõik oli nii mõnus!! Ja niii armas neist, nad olid seda juba varem ette planeerinud jne, aga minu eest saladuses hoidnud - st tegid üllatusreisi mulle. :) Huatulcos ei lastud ka minul millegi eest maksta.
Kui koju jõudsime, siis ei tulnud ikka üllatustel ja armsatel asjadel lõppu. Kui kõik toas olid, siis tuli hostema parasjagu just trepist alla ja ütles: "Kingin Sulle selle pere südame." ja ulatas mulle ühe hõbeketi, mille otsas oli kullast südamekujuline ripats, selle peal ka 3 tumeroosat kivikest ja hostisa andis mulle ilusa siidist suure 0,5m x 1,5m Mehhiko riigilipu.
Ma ei jõudnud neid ära tänada... See kõik oli rohkem, kui oodatud, ülejõu nunnu neist.
Pühapäeva öösel viisime Micheli autobussijaama, mis Ixtepecis asub - ta pidi Oaxaca (pealinna) minema, sest tal oli esmaspäev töö jälle ja nii. Jätsime Micheliga seal hüvasti. Ta ütles, et jubeimelik on mõelda, et ma ära lähen.. et tundub nagu see oleks üks tavaline kord, kus me ta ära saadame ja siis järgmine nv jälle tuleb külla ja näeme üksteist jms.
Esmaspäeval oli mu viimane päev koolis. Võtsin oma digika kaasa ja tegin palju pilte, ka tagasiteest koju. Koolis kirjutasid paljud-paljud koolikaaslased mu koolivormi särgi veekindla markeriga täis igasuguseid mälestusi.
Esmaspäeva õhtul käisin ka Saksa poisi Filipp-i ärasaatmispeol kuskil tunniks. Kuskil kell pool 11 hakkasin seal hüvasti jätma inimestega, sest olin lubanud sel ajal koju minna. Panda (Fernando) hakkas nutma ja kallistas mind 3 korda ja hüppas üles-alla, küsides: "Miks sa mulle niii teeeeeeed? Vaata, mis sa tegid nüüd! Sa ajasid mu nutmaa... ! ÄRA MINEEE!!" Minu jaoks oli see küll kena temast jms, aga samuti ajas see mind naerma - ta on mulle vahetusaasta algusest saati rääkinud: "Ära mineee!" (juba siis, kui mul oli Eestisse naasemiseni tubli 8 kuud veel aega). :D Mehhiko geid ongi äärmiselt emotsionaalsed, eriti, kui on midagi nende sõpradega seotut (nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, räägib ta mulle msn'is koguaeg: "Mariaaa, tule Mehhikosse. Tule sel detsembril. Saad küll tulla!!!" jne, iga kord sama jutt..)
Sel ööl võtsin ka õuest pesunöörilt oma selleks ajaks juba kuivad riided ning hakkasin neid tasapisi oma kohvrisse pakkima.
Teisipäeval 21. juunil tulid kuskil lõunaajal 7 klassikaaslast mulle külla otse pärast kooli. Rääkisime tükkaega mu maja ees juttu. Kui nemad läinud olid, läksime hostvanematega Juchitani, et osta viimased asjad kaasa, ostsin ka ühe kohvri omale juurde. Eriti "hea" aja peale oli see muidugi jäänud - kuskil kuus tundi enne kodulinnast lahkumist sain alles omale teise kohvri ostetud. Ostsin lisaks igasugustele muudele asjadele ka 100% Mehhiko kakaod ja kohvi ning ühe suuuure sombrero (u 1,5 m diameetriga), peal Mehhiko värvid - roheline, valge ja punane.
Koju jõudes hakkasin siis pakkima. Nii kiireks läks kõik, et mul läks täitsa meelest süüa - olin terve päeva peale vaid hommikusööki söönud ja sedagi vara ja üsna vähe. Pakkimise käigus tulid Maria Luisa ja Jairo (sõbrad) minu tuppa minuga rääkima ja hüvasti jätma. Maria Luisa oli isegi mulle kirja ümbrikusse kirjutanud, aga palus mul seda alles bussis lugeda. Nendega hüvasti jäetud, olid mul kohvrid enamvähem täiesti juba ära pakitud, nii et läksime kähku kuskil pool tundi enne ära sõitu Pacoga mu hostvanavanemate juurde, nendega hüvasti jätma. Mu hosttädi Irma oli parasjagu maja ees ja kinkis mulle ka ühe lõhnaõli, selle piirkonna tuntud firma oma. Kui hostvanavanemate juurde jõudsime, siis ulatas mu hostvanaema (Natalia, hostema ema) mulle kingikoti ning sellele lisaks veel kaks suuurt kotitäit kuivatatud tortillat ehk totopo-t (ma palusin tal natukene mulle valmistada, et ma saaks kaasa võtta, aga ta tegi neid siiski pisut rohkem, kui natuke. :D Hostvanaemaga kallistasin ära ja siis jätsin hüvasti hostvanaisaga. See tehtud, paar sõna vahetatud, istusin tagasi autosse ja ootasin, kuni Pacogi autosse istub. Sättisin enda kõrval maas veel kilekotte jms, kui tundsin, et keegi minust kõvasti kinni haaras ja mind endale kaissu tõmbas... See oli mu hostvanaema jälle. Ta niuksus ja nuttis päris korralikult, ütles: "Ole siis väga tubli ja hoia end, eks!!" ja kallistas mind hästi kõvasti. Mul ei olnud isegi mingisugust nutma hakkamise tunnet hetk enne seda ja nii kui ta mind uuesti kallistas, võttis see minu ka kohe emotsionaalseks ära. Ta läks kiire sammuga tuppa pärast kallistamist ja ei pööranud tagasi enam. Ta oli tõesti kurb. :(
Mind üllatas see väga, sest ma ei tundnud vahetusaasta jooksul kordagi temaga nii tugevat sidet - st ma ei oleks kunagi uskunud, et ma talle nii palju üldse korda läksin. Nagu näha, siis ei või kunagi teada, kui palju sa inimestele tegelikult tähendad, enne kui see hetk kätte tuleb, kus nendega hüvasti pead jätma.
Sealt otse sõidutas Paco mind teise hostvanaema (Estela, hostisa ema) juurde.. Tema oli mulle terve vahetusaasta jooksul päris vanaema eest olnud. Tihti, kui mures olin millegipärast või tujust ära, siis rääkisin just temaga, sest ta ei rääkinud neid asju edasi. Ta on niiiii hea südamega ja koguaeg hästi rahulik ja rõõmsameelne. Igakord, kui ta meie juures oli, kui ma koolist koju jõudsin, lõi mul kohe mingisugune rahutunne sisse. Ta muutis minu jaoks alati õhkkonna neutraalseks, kui see tegelikult pisut pinges oli. Ma juba olin nii nutune, kui tema juurde jõudsin. Ta kuulis kuidas auto maja ette keeras ning tuli sellepeale terrassile. Läksin talle kiire sammuga vastu ja teda kallistama. Ta hakkas ka nutma. Vahetasime paar sõna ja pidingi juba tagasi auto poole jooksma, et koju minna. Kodus pakkisime kiiruga viimased asjad servani täis kohvritesse. Hostema tuli mulle appi.. Tal tuli see asjade kohvrisse ära mahutamine hästi välja, ta lihtsalt surus kõik sisse, mis võimalik. :D
Sõitsime siis kähku bussiterminali, Juchitani. Teel sinna rääkisime igast tühjast tähjast. Michel helistas mulle ja tundis end pahasti, et ei saanud tulla Ixtepeci selleks ajaks, sest pidi tööl olema ja teda ei lubatud sealt tulema. Me olime tegelikult juba varem sellest rääkinud, et ta ainult nv-ks tuleb ja pühapäeval jätame hüvasti, aga talle ei andnud see ikkagi kuidagi rahu. Ma lohutasin teda, et ma nagunii terve päev pakkisin ja ei olnud aega kellegagi koos olla ja et ma olin sellega arvestanud juba ja kõik on hästi. Ta siis soovis mulle ka igast ilusaid sõnu.
Jose Carlos sõitis oma õega meie auto järel Juchitani.
Terminalis viisime kohvrid töötajate kätte, et nad need bussi ära viiksid. Nägin seal ka Johannest (Norra) ja Kearat (USA), kes minuga sama bussiga Mexico City poole tulid. Terminali tulid ka mu kaks tugiisikut Rocio ja Tito. Tegelikult oli üsna ärritav, sest nad tahtsid seal mingitest x asjadest rääkida ning ei jätnud seega mulle piisavalt aega oma hostperega hüvasti jätmiseks. Samuti astus mu juurde üks tüdruk, kes rääkis minuga paar sõna juttu ja küsis siis: "Mäletad, kes ma olen?" Ma: "Vabanda, tõesti ei mäleta.." Ta: "Ma olen Fernando sõbranna, vaata me ükskord isegi kohtusime hetkeks.." Appi... Selle tüdrukuga üritasin võimalikult ruttu rääkimise lõpetada, et oma pere juurde asuda jälle (mul tõesti ei olnud tuju rääkida mingisuguse sõbra sõbrannaga, kelle nime ma isegi ei mäletanud ja kellega olin ühe korra mingil üritusel 5 minutit rääkinud).
Kui bussi minekuni paar minutit veel jäänud oli, nägin Kearat ning Johannest oma sõpru ja oma poissi/tüdrukut kallistamas, kõik nutsid lihtsalt. Ma ei suutnud enam nutta - mul oli tugev närv või pinge sees koguaeg, seda enam, et tugiisikud hakkasid iga 10 sekundi tagant mulle rääkima, et ma pean minema juba, et buss sõidab ära jnejne. Ütlesin, et ma ootan Keara ja Johannese ära siiski! Pealegi, pean hüvasti jätma.. Hakkasin juba kallistama oma pereliikmeid ja siis ikka tugiisikud rääkisid kõrvalt: "Eii, selleks pole aega, sa pead minema, vahet pole need Keara ja Johannes, kui nad maha jäävad, siis on see nenede süü, sa pead KOHE minema.." Ma nii tahtsin neile vastu hambaid anda sel hetkel :D Lihtsalt väga nõme neist, buss polnud isegi mitte sõidu alustamise valmis veel ja nägi väga hästi, et me veel seal olime.
Tegin kõigile kiire kalli ära ja astusime kolmekesi teiste vahetusõpilastega bussi. Panime kotid oma istmele ära ja siis läksime bussi eesotsa neile veel lehvitama. Anel nuttis, teised olid lihtsalt kurva ilmega. Kuskil 5 min hiljem hakkas siis ka buss sõitma. Mul oli niii paha olla.. Söömata, magamata, kurb, pisut meeleheitel jnejne.
Kuskil pool tundi sõitnud helistas mulle Jose C., väga endast väljas olekus, kuid see kõne katkes, sest mul ei olnud pmst terve tee Mexico Cityni levi.
Üks hetk (u tund pärast väljumist) peatus buss korraks. Nägime Kearaga, et mingid turvad olid seal, mõtlesime, et "ohjess" jälle need kontrollid, kes meid võimalikult terroristideks peavad ja meilt kõikvõimalikke andmeid + passi küsivad. Haarasime siis mõlemad oma koti, et passi ja viisa neist välja võtta. Võtsin oma mapi, mille vahel mu lennupaberid, pass, viisa jms dokumendid vahel olid, kotist välja - PASSI JA VIISAT POLE! Kõikidele nendele emotsioonidele lisandus nüüd mure, närvilisus ja teadmatus. Ühesõnaga, mind valdas paanika.
Mul oli krediit telefonilt otsa saanud niiet laenasin Kearalt sõnumi, et hostisale sõnumi saata küsimusega, ega need kuskile autosse nt kukkunud pole, aga kuna levi ei olnud, siis ei jõudnud ka sõnum kohale. Jälle magada ei saanud ja süüa ka absoluutselt ei tahtnud.
Niisiis, hommikul jõudsime Mexico Citysse. Keara läks juba varasemases peatuses maha, tal läks lennuk teisest lennujaamast. Läksime siis Johannesega oma kohvreid võtma ning taksoga lennujaama. Lennujaamas saatsin oma tugiisikule sõnumi, et mul pass ja viisa kadunud. Sellepeale helistati mulle hiljem YFU Mexicost ja ütles, et ma otsiksin kõik oma kohvrid läbi ja et nad vaatavad, mis nad teha saavad. Siis helistas ka hostema, sest YFU oli ka temaga rääkinud. Ta ütles mulle, et ta ei leidnud ei minu toast ega ka autost midagi.. et ta otsis kõik kohad läbi. Nii mulle helistasid kordamööda YFU Mexico, mu tugiisik, mu hostema ning mu hostisa (hostisa oli parasjagu Oaxacasse sõitmas üldse, niiet tal ei olnud hostemaga kontakti). Pika seletamise ja otsimise järele, öeldi viimases kõnes, mis YFU-st mulle tuli: "Võta kõik oma kohvrid kaasa, mine lennujaama taksopunkti ja tule taksoga KOHE YFU kontorisse." Nad andsid aadressi ja nii ma siis läksin oma 2 x 23 kg-ste kohvrite + u 8 kg-se käsipagasiga YFU kontori poole.
Kohale jõudes tuli YFU Mexico direktor oma kontorist välja ning ütles: "Läksime!" ja istusime tema ja YFU Mexico sekretäriga taksosse. Me jooksime terve päev mööda kontoreid, et pabereid ajada, mis lubaksid mul üldse riigist lahkuda. Pidime ka lennuajad ühe päeva võrra edasi lükkama. Jäin ööseks Mexico Citysse, selle YFU sekretäri juurde. Öösel selle YFU sekretäri kodus üritasin oma (Eesti) isale meili saata ja kui olin juba pika meili valmis kirjutanud, suutsin kuidagi varbaga vastu minna mingisugusele elektriühendusnupule, mis arvuti kinni lülitas. Lülitasin arvuti tagasi käima ja siis küsis kohe parooli... Mul tõesti käis peast läbi mõte, et kas mu ebaõnn millalgi otsa ka saab üldse!
Sel ööl helistas mulle ka mu hostema ja ütles, et ta leidis mu passi ja viisa üles - need olid minu kodus, Ixtepecis, minu voodi all! Mõtlesin, et kuidas need sinna võisid üldse saada... kuid tuli siis meelde - mu hostema oli mul pakkida aidates haaranud mu dokumentidega mapi ja selle mu käsipagasi kotti pannud, aga kuna see mapp on ülevalt lahtine, siis kukkkusid pass ja viisa selle vahelt enne kotti panekut välja. Ja voodipeal on päevalina peal, mis maani ulatub, niiet voodi alla ka kohe ei näe, kui just seda lina ei tõsta. Selleks ajaks oli mul juba enamik paberimajandus korras ja nende järelesaatmisel poleks olnud mingit mõtet (pealegi, poleks tõenäoliselt kohalegi jõudnud õigeks ajaks).
Ka terve 23. juuni ajasime paberiasju. Kontorisse jõudes oli mul süda juba niii paha! Olin kuskil 3 ööpäeva korralikult söömata ja magamata. Mul olid koguaeg külmavärinad ja näpud jääkülmad, kuigi oli kuskil 30 kraadi sooja, pea valutas (mida juhtub mul väga harva) ja seest nii keeras. Selle kõige kõrvale muidugi need samad emotsioonid, mis enne nimetasin. Sellises olekus joosta ühest kontorist teisse terve päev, oli täiesti kohutav. Viimaks YFU kontoris pakkisin ruttu oma kohvreid ümber, et need viimasel hetkel saadud õrnemad kingid kuidagi kindlamalt kohvri sisse panna ja kohvrid enamvähem võrdse kaaluga pakkida, et ülekilode eest maksma ei peaks.
Kõigele toimunule lisaks, lasi mul ka üks vedelik, mis oli purgi sees, kohvris läbi, nii et see jõudis kohvri sisse ja ka väljapoole ja kõik oli samasuguse hõnguga (see oli üks plastpurgitäis pisikesi kohalikke puuvilju, mis olid alkoholivedelikus). Just GREAT!!
YFU Mexico kontoris räägiti veel enne lennujaama minekut mulle ja YFU sekretärile, kes minuga kaasa tuli, et peame valetama pisut ja nutust nägu tegema, et nad ainult meid viisa puudumise pärast otse migratsiooniametisse ei saadaks, kus oleks veel pidanud ligi 2000 pesot (ehk u 2000 EEK) peale maksma. Meil oli luba Soomest läbi minna selle "emergency pass'i" ja viisata, kuid Mehhikost polnud viisata lahkumiseks luba saanud. Jutt valmis räägitud, läksime lennujaama.
Õnneks ei mainitud seal üldse viisat meile ja olles halva tervise juures, ei tulnud see kurb nägu mul üldse pigutatult välja. Nad halastasid üsna ruttu ning lasid mul selle lennuga minna.
Lennujaamas nägin veel igast teisi vahetusõpilasi ja vahetasime ka veel viimaseid sõnu, enne kui kõik oma teed, oma koduriikide poole läksid. :)
Tagasi läksin siis sama teed pidi, kui Mehhikosse minnes, aga seekord siis vastupidi - Mexico City-Pariis-Helsingi-Tallinn. Mexicost City'st välja sõitev lend hilines tundaega, mis keeras kõik sassi jälle - Pariisis ei jõudnud õige lennuki peale, mistõttu mul muudeti lennuaeg hilisema peale, millega ma poleks kuidagi Soomes laeva peale jõudnud. Võtsin oma telefoni ja otsisin oma rahakoti vahelt aasta tagasi sinna jäetud oma Elisa sim-kaardi, panin telefoni ja oh õudust - "telefon ei tunnista sim-kaarti" (mu Mehhikost ostetud telefon oli vist kahesageduseline vms, niiet ei töötanud Euroopas kusagil). Niisiis, laenasin ühelt äsja tutvunud tüübilt (mehhiklane, lennukis istus mu kõrval, seal rääkisime juttu) telefoni, panin oma sim-kaardi sinna sisse, saatsin ruttu isale sõnumi: "Esimene lend hilines, teise lennu muudan hilisema peale, sest ei jõudnud sellele. Ei jõua laevale. Anna YFU-le teada! Btw, see telefon laenatud, mu tel siin ei tööta." vms. Ma kusjuures ei tundnud üldse selle pärast muret tegelikult. Tundsin, et kõige muu juures, mis viimaste päevade jooksul juhtunud oli, ei olnud see midagi nii jubedat. Pealegi, oli Soome minu jaoks juba Eestile nii lähedal, et mind eriti ei pannud muretsema fakt, et ei teadnud, kus magada või millal üldse laeva peale saaks, et Eestisse edasi sõita. Soome tunduski juba piisavalt kodusena minu jaoks, justkui jääks Eestist vaid kiviviske kaugusele.
Soome lennujaamas sain kohe kohvrid kätte ja läksin kuskile infopunkti rääkima, kus mulle öeldi, et see pole nende probleem - sattusin ülbe olemise/suhtumisega klienditeenindaja juurde. Ma olin vaimselt lihtsalt liiga palju korraga üle elanud - mul läks infopunkti töötaja jutt ühest kõrvust sisse ja teisest välja. Tõusin püsti, haarasin oma kohvrid ja läksin rahulikult läbi lennujaama väravate - sealt vaatasid mulle vastu Antti ja mu õde Monika, kes Soomes elab. Monikal oli kaamera käes ja tegi usinasti pilte minust. Ma olin päris segaduses. Monika tuli kallistama, ma lasin huultel üle käia lause: "Kuidas sa siia said?" - parandus: TAHTSIN küsida nii, mis tegelikkuses välja tuli, oli paljupalju pehmemat ja arusaamatumat. Kui pole ikka aastaaega Eesti keelt kordagi rääkinud, siis ei paindu keel neid sõnu alguses ütlemagi.
Läksime siis Monika juurde ja järgmisel päeval (26. juuni) Monikaga Eestisse, koju! Peeter tuli sadamasse vastu ja hiljem ka isa, et meid autoga koju viia.
Maja ette jõudes, astusin autost välja, tõmbasin sügavalt hinge sisse-välja ja mõtlesin endamisi: "KODU!" Kõik muu oli minu jaoks sel hetkel nii tähtsusetu - mul oli hea meel, et see viimaste päevade õudusunenägu viimaks otsa sai ja ma juba koju olin jõudnud. Oma kodu on ikkagi õige kodu ja seda ei muuda miski!
Juunikuus, (3 nädalat enne minu lahkumist Mehhikost) oli meil oma vahetusõpilasorganisatsiooni YFU-ga reis Mehhiko teisse osariiki, Michoacáni. Kaasa tulid peaaegu kõik vahetusõpilased, kes üle maailma YFU kaudu Mehhikosse olid tulnud, reis kestis 6 päeva (5 ööd). Ööbisime kuskil kahes erinevas hotellis, väljanägemiselt väga korralikud. Reisi jooksul tegime mitmeid peatusi igasugustes müügikohtades - seal oli palju turge, kus müüdi puust asju ja dekoratiivseid esemeid jms, mida mälestuseks osta sai. Enamikul neist asjadest ma siiski erilist otstarvet ei leidnud - põhiliselt oli seal palju kujukesi ja esemeid kapi/laua peale panemiseks. Reisi juurde kuulus ka mitmete vaatamisväärsuste vaatama minemine ja erinevatest grupis tehtud arutlustest tagasituleku üle, et meid võimalikult positiivse laine peale selle teema juures viia, ka puudu ei tulnud.
Reisi eelviimasel hommikul läksime
Mehhiko kõige väiksemat vulkaani (Parícutin) uurima. Eelnevalt oli meile vaid öeldud, et paneksime mugavad jalanõud jalga (soovitatavalt tennised/tossud), sest jutu poolest pidime sel päeval palju kõndima. Ühte maakohta kohale jõudes, aga öeldi, et sealt algabki retk vulkaani tippu ja et tegelikult oli tugevalt mittesoovitatud minna jala, sest vulkaanikivikestest koosnev maapind pidi räpaselt tolmune olema ja jalutuskäik vulkaani juurde pidavat võtma ligi 10 tundi. Seega, ainus viis vulkaani juurde pääsemiseks, oli hobuste seljas sõites. Need, kes hobustega kuidagi minna ei soovinud või ei saanud, pidid bussi pmst terveks päevaks teiste järele ootama jääma. Hobuste rentimine maksis, kuid üllatavalt oli sellel täitsa mõistlik hind - igal vahetusõpilasel oli oma hobune ja selle rentimine oli 200 pesot ( ehk u 200 EEK-i) ja kogu asi kestis terve päev. Vulkaani juurde jõudmine võttis aega 3 tundi hobuse seljas sõitmist. Kõik hobused olid seda retke juba mitu-mitu korda läbi teinud, ning teadsid täpselt, kuhu minna. Kusjuures, poole tee peal läks minu hobune natukene hulluks - ta läks valest teest üles, kust edasi minnes enam alla ei saanud (st oleks saanud, kuid enne allaminekut jäi ette üks suur 3-4 sentimeetripikkuste okastega põõsas). Küsisin giidilt, mida teha, ta soovitas, et keeraksin oma hobuse ümber ning suunaksin ta sama teed pidi tee peale tagasi. Sain hobuse ümber keeratud, kuid ta leidis, et seal ei olnud piisavalt ruumi, et tagasi alla minna (üks põõsas oli täpselt keskel ees, aga selle kõrvalt minnes oli tegelikult tema möödapääsuks ruumi küll). Ta pani segaduses korraks pea põõsasse ja keeras siis uuesti otsa ringi ja läks otse. Üritasin hobuse kinni peatada, kuid seepeale hakkas ta tagajalgadele tõusma, nii kaks korda, kuni giid ütles: "Nüüd pole enam midagi teha, lase tal minna, kuhu ta tahab." Hobune läks siis kiirel sammul LÄBI selle põõsa, mis oli täis okkaid. Üritasin ruttu käega haarata võimalikult paljudest okstest kinni, et need enda tee pealt eest lükata (et ma sinna juustega vms kinni ei jääks ja hobuse seljast maha ei kukuks). Põõsast läbitud, olin hobuse pealt kukkumise äärepeal, kuid sain siiski tasakaalu paika. Värisesin üleni ning vaatasin - käevarre sisekülg oli täiesti täis kriime ja marrastusi, aga kogemuse võrra olin jälle rikkam, ei teinud sellest suurt paanikat, pigem naersin selle üle, kui kangekaelne mu hobune ikka olla võis.
Vulkaani tipu lähedale jõudes tulime hobuste seljast maha ja kõndisime jala lahtiste vulkaanikividega kaetud mäest üles... - kusjuures, see võttis aega ligi tundaega ning oli väga raske (väsitav), sest iga sammuga libisesid/vajusid pool sammu allapoole tagasi. Enamik vahetusõpilasi istusid mitmel korral poole tee peal maha kivipinna peale, sest neil lihtsalt ei jätkunud jaksu edasi liikumiseks. Ka poisid meie seltskonnas ütlesid, et see oli vast füüsiliselt üks raskemaid teekondi, mida nad läbinud on. Muidugi oli ka variant mitte sealt enam üles minna, aga pärast 3 tundi hobusega sõitmist oleks viimase otsa mitteläbimine eriti idiootlik tegu olnud. Muide, üles jõudes olime kõik väga räpased! Iga kord, kui hobused jooksma hakkasid, viskasid nad oma kapjadega nii palju musta tolmu õhku, et lõpuks olid riietel, näol ja kehal nähtav mustusekiht peal. Niisiis, vulkaani tippu jõudes istusid kõik kohe maha pisut aega, enne, kui hakkasid vulkaanist pilte tegema oma kaameratega. Sellest alla saamiseks oli 2 viisi, kas minna otse pisut kõrgenevast mäest (vulkaani tipu servamööda) üles pisut ja siis alla või võis ka teha ära kogu ringi ümber seda sisemuse ääreserva. Me läksime mõne teise vahetusõpilasega ringi peale, et ikka selle vulkaanitipus käigule 100% anda (st vaatasime kõik ära, mis võimalik ja igast küljest, mis võimalik), ülejäänud otsustasid minna seda esimest ehk otseteed pidi. Seal tipus oli mitmes kohas maapinnas auke, mis veel aurasid kuumusest ja kui jala selle kohale panna, siis tundis täitsa seda õhkavat soojust. Ringi peale teinud, leidsime üles tee, kust alla hobuste juurde saada. See oli mingisugune otsetee, mis oli eriti järsk ja täis eriti pisikesi vulkaanikive - st meenutas pigem liiva, mille hulgas oli ka pisut suuremaid kive. Sealt sai jooksuga alla minna ja oli sama efekt, mis üles minemisegagi - alla minnes vajusid veel pool sammu edasi (ehk allapoole), seega meenutas sealt alla tulemine suusatamist, sest seisma üldse ei jäänud. Me jooksime Kearaga (USA-st) koos alla ja pidime siiski vahel hoo maha võtma, sest Keara tennised polnud jala küljes eriti tugevalt kinni ning kippusid paar-kolm korda liiva sisse ära kaduma. :D Sealt hobusteni jõudnud, hakkas vihma sadama. Istusime hobuste selga ja sõitsime tagasi - see käis palju kiiremini, sest see meiega olid kaks giidi (samuti oma hobustega), kes pidevalt meie hobustele piitsa andsid, et nad jooksma hakkaksid. Päris valus oli, kui aus olla. :D Kui pole ikka vähemalt 10 aastat hobusega kordagi sõitnud, siis 6-7-tunnine sõit on päris harjumatu ning paneb kõik lihased kohe valutama (eriti kintsude siseküljed ja selja). Vihm ajas meil kogu mustuse laiali, kuid oli selle palava ilma juures täitsa kosutav. Enne tagasi hobuste rentimiskohta minemist, käisime ka ära kuskil pisut kaugemal platsil, kus sai vulkaanipurske (laava) tõttu hävitada saanud kirikuvaremeid näha. Kiriku nägemiseks pidi ronima/hüppama suurtel vulkaanikividel. Sellel kirikul oli kaks torni, millest üks oli ehitamisel poolikuks jäänud (see oli alles ehitatud ning veel pooleli enne vulkaanipurset), samuti oli seal üks poolenisti hävinud maja, mis koosnes tegelikult ainult seintest. Giid veel kommenteeris, et kõik elumajad, mis selle kiriku läheduses olid, jäid nende kivikamakate alla, mille peal me seisime.
Sõitsime üsna pea hobuste seljas tagasi rentimispaika ning istusime bussi - kõik olid lõppväsinud, aga positiivselt meelestatud. Kui pärast kuulsime bussi jäänud inimeste vahepealseid tegevusi (st magasid pmst terve see aeg või rääkisid juttu ja käisid korraks mingisugust lähedalasuvat tühja küla vaatamas), olin väga rahul, et otsustasin vulkaaniga tutvumisel osavõtu kasuks.
YFU reis oli ikka väga äge! :)
Reisi viimasel päeval, kui olime juba Mexico City bussijaamas, ostsime Keara (USA) ja Johannesega (Norra) bussid Ixtaltepeci (nende elukoht, minu kodulinnast u 10 min kaugusel autoga) ja Ixtepeci poole ära. Meil oli ligi tundaega veel aega. Helistasin siis koju (hostvanematele). Hostema veel imestas: "Aaaa... Sa tuled täna?? Jõuad homme siia juba? Kuule, aga vaheta oma pilet ära, me läheme kõik Oaxacasse..." Ütlesin, et mul pole YFU reisist isegi puhtaid riideid üle, ta lubas mulle mõned kodust kaasa võtta. Eks ma siis vahetasin pileti ära. Varahommikul saime hostvanematega Oaxaca bussijaamas kokku ja läksime sealt edasi kuskile hotelli (Paco, mu hosttädi Irma ja ta tütar Karla olid juba seal, magasid). Magasime paar tundi, käisime kähku pesus ära ja siis sõitsime linna ühele platsile, kus oli õpetajate kokkutulek - nimelt streik vms. Õpetajad protestisid millegi vastu vist, tahtsid rohkem õigusi minuteada.
Öösel magasime Micheli kodus. Järgmisel päeval läksime linna peale, olime seal pmst terve päeva (jälle selle streigi asjus), me käisime hostemaga mööda poode. Õhtul sõitsime kodu poole (hostisa autoga).
Need viimased 10 päeva, mis ma kodus veetsin, olid mu elu ühed kiiremad päevad. Lihtsalt oli iga päev tegemisi/toimetusi täis. Käisin koolis, tegin pilte, käisin sõpradega väljas, olin võimalikult palju ka hostperega jne... Kõike oli natuke.
Teadsin, et 23. juunil läheb mu lennuk Mexico Cityst ja 22. pean sõitma oma kodulinnast välja. Viimasel minu sealoleku nv-l tegime ärasaatmispeod ära. Reede (18. juuni) õhtul oli minu kodus väike istumine, tulid kokku sealsed parimad sõbrad ja mõned hosttädid, -onud ning ka hostvanaemad. Mu hostema korraldas tegelikult suure osa sellest - lisaks ise toitude ja muu peovarustuse ostmisele, tegi ta koos mu hostvanaemadega söögid valmis, seal oli igast Mehhiko tüüpilisi peosnäkke (botana), nende valmistamine võtab terve päev. Tordi minu ärasaatmispeoks tegi mu hostema nõbu Eliza, kes on elukutselt tortide tegija. Me saime seal hästi läbi ja ta lubas mulle seda tordi tegemist mu ärasaatmispeoks juba varem ette, seega ei küsinud selle eest raha ega midagi, tegi mu lemmiktordi veel (tal oli meeles, et ühte tema tehtud torti septembrikuus kiitnud olin). :)
Pidu pidi kell 19 algama ja selleks ajaks tulidki esimesed külalised. Ma olin ise samal ajal veel tegelikult üleval sättimas, hiljapeale jäi mul kõik see lõpuks. Kui õue jõudsin (u 19.30) oli kuskil 5-6 inimest kohal juba ja õues oli mu koduõuel ühe valge müüri peale kirjutatud permanent markeriga igasuguseid hüvastijätu ja edu saatvaid lauseid mulle. :) Eriti armas oli! Õhtu jooksul kogunes neid lauseid sinna veelgi (hommikuks oli sein igasuguseid armsaid ütlusi täis). Traditsiooni kohaselt tahteti isegi mu nägu tordi sisse lükata, kuid suutsin sellest pääseda (olin kiirem oma pea tordi juurest eemale tõmbamisega). :P Üks 90-aastane naabritädi astus ka korraks mu sünnipäevalt läbi, et mulle kingitus ära tuua ja edu soovida ja läks siis tagasi koju. Kinkis mulle lõhnaõli ja ihupiima.
Laupäeva (19. juuni) õhtul läksime Aneli, Meño, Micheli, Cristina ja Pid-iga la Bolasse (karaokebaar). Paco ei saanud paraku tulla, sest oli eelnev öö just pidutsenud (pärast minu pidu läks veel edasi pidutsema) ja hostema ei tahtnud, et ta enam välja läheks, pealegi oli juba väga väsinud ka. Kuna me olime eelnevalt niii palju la Bolas käinud, oleme sealse omaniku ja töötajatega väga "sina" peal. Sinna sisse astudes nägime, et la Bolas oli sel õhtul eriti palju rahvast, st kõik kohad olid täis ja enam sinna sisse ei lastud inimesi, meilegi tehti tutvuste tõttu erandi, meile otsiti lisatoolid kuskilt jms. Omanik tuli meiega rääkima ja siis Anel mainis talle ka, et see minu ärasaatmispidu, st viimane õhtu la Bolas. Hiljem lasti karaoke vahepeale muusika vait korraks. Hakkas käima Titanicu tunnuslaul... Mõtlesin, et misasja, kes see Titanicut ikka laulab - ah, raudselt mingisugune hispaaniakeelne versioon sellest laulust jälle, sest inglise keelt ju ei oseta selles piirkonnas. Ja siis hakkas omanik mikrofoni rääkima: mind tutvustama ja rääkis kõigile, et ma varsti naasen oma koduriiki ja kuidas ma olen ikka alati sinna teretulnud jnejne. Igasuguseid väga ilusaid sõnu tuli sealt. Mu hostvend Michel tuli minu juurde ja ulatas mulle käe, et ma püsti tõuseksin ja keerutas mind ühe käe otsas. :D La Bola omaniku kõne lõppedes, tõusid kõik inimesed la Bolas püsti ja plaksutasid mulle. Hiljem pandi veel kõigile kolmele selles baaris olevale ekraanile suurelt kiri: "MARIA ESTONIA TE ESPERAREMOS!!" (e. "me ootame sind!!" - need sõnad olid üksteise all) ja lasti pikalt muusikat tantsimiseks, see kiri jäi sinna varahommikuni - la bola sulgemiseni. Anel kallistas mind teisel pool lauda ja hakkas siis nutma ning ütles mulle midagi, mis tegi minu ka lõpuks emotsionaalseks. :D Ka Micheli tüdruk Cristina nuttis pisut. Koju jõudsime kuskil kell pool 5 hommikul.
Poolteist tundi hiljem, ehk siis pühapäeva (20. juuni) varahommikul kell 6 koputas mu hostema mu toauksele. Väga pikalt olevat koputanud. :D Ärkasin siis lõpuks üles ja tegin ukse lahti. Ta: "Maria, vaheta riided ära, me lähme välja." Ma ei saanud mitte midagi aru, nii sassis olemine oli - poolteist tundi magada saanud ja ikka veel poolunes. Haarasin siis oma riidekapist esimese ettejuhtuva kleidi, hostema tuli uuesti uksele: "Aa, ja pane ujukad ka selga, me lähme Huatulcosse!" Huatulco on see minu kodust 3 tunni kaugusele jääv rand, kuhu ma olin tahtnud minna, kuid ei jõudnud selleni kuidagi. Me panime siis end ruttu valmis ja asusime hostisa autoga kõik koos Huatulco poole teele, hostisa oli roolis. Anel paraku ei saanud tulla, sest tal oli kool, kuid mu hostvanemad, Paco, Michel ja Cristina olid täitsa olemas. :) Huatulcosse jõudsime kuskil kella 10 paiku hommikul, sõime seal hommikust ja läksime siis mootorpaadiga sõitma, millega jõudsime ühte randa (seal oli mitu randa, kuhu paadiga sai minna, ise tuli välja valida, millisesse on soov minna). Selles rannas oli ka ilus veealune elu - käisime snorkeldamas. Hostema ei saanud isegi ujuda ega midagi, sest ta oli päev varem oma põlve väga veriseks kukkunud ja tal oli sellele parasjagu mingit raviva toimega kreemi peale määrinud.
Sõime ka pärastlõunat Huatulcos ja siis kuskil kella 5 paiku hakkasime tagasi koju sealt sõitma. See kõik oli nii mõnus!! Ja niii armas neist, nad olid seda juba varem ette planeerinud jne, aga minu eest saladuses hoidnud - st tegid üllatusreisi mulle. :) Huatulcos ei lastud ka minul millegi eest maksta.
Kui koju jõudsime, siis ei tulnud ikka üllatustel ja armsatel asjadel lõppu. Kui kõik toas olid, siis tuli hostema parasjagu just trepist alla ja ütles: "Kingin Sulle selle pere südame." ja ulatas mulle ühe hõbeketi, mille otsas oli kullast südamekujuline ripats, selle peal ka 3 tumeroosat kivikest ja hostisa andis mulle ilusa siidist suure 0,5m x 1,5m Mehhiko riigilipu.
Ma ei jõudnud neid ära tänada... See kõik oli rohkem, kui oodatud, ülejõu nunnu neist.
Pühapäeva öösel viisime Micheli autobussijaama, mis Ixtepecis asub - ta pidi Oaxaca (pealinna) minema, sest tal oli esmaspäev töö jälle ja nii. Jätsime Micheliga seal hüvasti. Ta ütles, et jubeimelik on mõelda, et ma ära lähen.. et tundub nagu see oleks üks tavaline kord, kus me ta ära saadame ja siis järgmine nv jälle tuleb külla ja näeme üksteist jms.
Esmaspäeval oli mu viimane päev koolis. Võtsin oma digika kaasa ja tegin palju pilte, ka tagasiteest koju. Koolis kirjutasid paljud-paljud koolikaaslased mu koolivormi särgi veekindla markeriga täis igasuguseid mälestusi.
Esmaspäeva õhtul käisin ka Saksa poisi Filipp-i ärasaatmispeol kuskil tunniks. Kuskil kell pool 11 hakkasin seal hüvasti jätma inimestega, sest olin lubanud sel ajal koju minna. Panda (Fernando) hakkas nutma ja kallistas mind 3 korda ja hüppas üles-alla, küsides: "Miks sa mulle niii teeeeeeed? Vaata, mis sa tegid nüüd! Sa ajasid mu nutmaa... ! ÄRA MINEEE!!" Minu jaoks oli see küll kena temast jms, aga samuti ajas see mind naerma - ta on mulle vahetusaasta algusest saati rääkinud: "Ära mineee!" (juba siis, kui mul oli Eestisse naasemiseni tubli 8 kuud veel aega). :D Mehhiko geid ongi äärmiselt emotsionaalsed, eriti, kui on midagi nende sõpradega seotut (nüüd, kui ma Eestis tagasi olen, räägib ta mulle msn'is koguaeg: "Mariaaa, tule Mehhikosse. Tule sel detsembril. Saad küll tulla!!!" jne, iga kord sama jutt..)
Sel ööl võtsin ka õuest pesunöörilt oma selleks ajaks juba kuivad riided ning hakkasin neid tasapisi oma kohvrisse pakkima.
Teisipäeval 21. juunil tulid kuskil lõunaajal 7 klassikaaslast mulle külla otse pärast kooli. Rääkisime tükkaega mu maja ees juttu. Kui nemad läinud olid, läksime hostvanematega Juchitani, et osta viimased asjad kaasa, ostsin ka ühe kohvri omale juurde. Eriti "hea" aja peale oli see muidugi jäänud - kuskil kuus tundi enne kodulinnast lahkumist sain alles omale teise kohvri ostetud. Ostsin lisaks igasugustele muudele asjadele ka 100% Mehhiko kakaod ja kohvi ning ühe suuuure sombrero (u 1,5 m diameetriga), peal Mehhiko värvid - roheline, valge ja punane.
Koju jõudes hakkasin siis pakkima. Nii kiireks läks kõik, et mul läks täitsa meelest süüa - olin terve päeva peale vaid hommikusööki söönud ja sedagi vara ja üsna vähe. Pakkimise käigus tulid Maria Luisa ja Jairo (sõbrad) minu tuppa minuga rääkima ja hüvasti jätma. Maria Luisa oli isegi mulle kirja ümbrikusse kirjutanud, aga palus mul seda alles bussis lugeda. Nendega hüvasti jäetud, olid mul kohvrid enamvähem täiesti juba ära pakitud, nii et läksime kähku kuskil pool tundi enne ära sõitu Pacoga mu hostvanavanemate juurde, nendega hüvasti jätma. Mu hosttädi Irma oli parasjagu maja ees ja kinkis mulle ka ühe lõhnaõli, selle piirkonna tuntud firma oma. Kui hostvanavanemate juurde jõudsime, siis ulatas mu hostvanaema (Natalia, hostema ema) mulle kingikoti ning sellele lisaks veel kaks suuurt kotitäit kuivatatud tortillat ehk totopo-t (ma palusin tal natukene mulle valmistada, et ma saaks kaasa võtta, aga ta tegi neid siiski pisut rohkem, kui natuke. :D Hostvanaemaga kallistasin ära ja siis jätsin hüvasti hostvanaisaga. See tehtud, paar sõna vahetatud, istusin tagasi autosse ja ootasin, kuni Pacogi autosse istub. Sättisin enda kõrval maas veel kilekotte jms, kui tundsin, et keegi minust kõvasti kinni haaras ja mind endale kaissu tõmbas... See oli mu hostvanaema jälle. Ta niuksus ja nuttis päris korralikult, ütles: "Ole siis väga tubli ja hoia end, eks!!" ja kallistas mind hästi kõvasti. Mul ei olnud isegi mingisugust nutma hakkamise tunnet hetk enne seda ja nii kui ta mind uuesti kallistas, võttis see minu ka kohe emotsionaalseks ära. Ta läks kiire sammuga tuppa pärast kallistamist ja ei pööranud tagasi enam. Ta oli tõesti kurb. :(
Mind üllatas see väga, sest ma ei tundnud vahetusaasta jooksul kordagi temaga nii tugevat sidet - st ma ei oleks kunagi uskunud, et ma talle nii palju üldse korda läksin. Nagu näha, siis ei või kunagi teada, kui palju sa inimestele tegelikult tähendad, enne kui see hetk kätte tuleb, kus nendega hüvasti pead jätma.
Sealt otse sõidutas Paco mind teise hostvanaema (Estela, hostisa ema) juurde.. Tema oli mulle terve vahetusaasta jooksul päris vanaema eest olnud. Tihti, kui mures olin millegipärast või tujust ära, siis rääkisin just temaga, sest ta ei rääkinud neid asju edasi. Ta on niiiii hea südamega ja koguaeg hästi rahulik ja rõõmsameelne. Igakord, kui ta meie juures oli, kui ma koolist koju jõudsin, lõi mul kohe mingisugune rahutunne sisse. Ta muutis minu jaoks alati õhkkonna neutraalseks, kui see tegelikult pisut pinges oli. Ma juba olin nii nutune, kui tema juurde jõudsin. Ta kuulis kuidas auto maja ette keeras ning tuli sellepeale terrassile. Läksin talle kiire sammuga vastu ja teda kallistama. Ta hakkas ka nutma. Vahetasime paar sõna ja pidingi juba tagasi auto poole jooksma, et koju minna. Kodus pakkisime kiiruga viimased asjad servani täis kohvritesse. Hostema tuli mulle appi.. Tal tuli see asjade kohvrisse ära mahutamine hästi välja, ta lihtsalt surus kõik sisse, mis võimalik. :D
Sõitsime siis kähku bussiterminali, Juchitani. Teel sinna rääkisime igast tühjast tähjast. Michel helistas mulle ja tundis end pahasti, et ei saanud tulla Ixtepeci selleks ajaks, sest pidi tööl olema ja teda ei lubatud sealt tulema. Me olime tegelikult juba varem sellest rääkinud, et ta ainult nv-ks tuleb ja pühapäeval jätame hüvasti, aga talle ei andnud see ikkagi kuidagi rahu. Ma lohutasin teda, et ma nagunii terve päev pakkisin ja ei olnud aega kellegagi koos olla ja et ma olin sellega arvestanud juba ja kõik on hästi. Ta siis soovis mulle ka igast ilusaid sõnu.
Jose Carlos sõitis oma õega meie auto järel Juchitani.
Terminalis viisime kohvrid töötajate kätte, et nad need bussi ära viiksid. Nägin seal ka Johannest (Norra) ja Kearat (USA), kes minuga sama bussiga Mexico City poole tulid. Terminali tulid ka mu kaks tugiisikut Rocio ja Tito. Tegelikult oli üsna ärritav, sest nad tahtsid seal mingitest x asjadest rääkida ning ei jätnud seega mulle piisavalt aega oma hostperega hüvasti jätmiseks. Samuti astus mu juurde üks tüdruk, kes rääkis minuga paar sõna juttu ja küsis siis: "Mäletad, kes ma olen?" Ma: "Vabanda, tõesti ei mäleta.." Ta: "Ma olen Fernando sõbranna, vaata me ükskord isegi kohtusime hetkeks.." Appi... Selle tüdrukuga üritasin võimalikult ruttu rääkimise lõpetada, et oma pere juurde asuda jälle (mul tõesti ei olnud tuju rääkida mingisuguse sõbra sõbrannaga, kelle nime ma isegi ei mäletanud ja kellega olin ühe korra mingil üritusel 5 minutit rääkinud).
Kui bussi minekuni paar minutit veel jäänud oli, nägin Kearat ning Johannest oma sõpru ja oma poissi/tüdrukut kallistamas, kõik nutsid lihtsalt. Ma ei suutnud enam nutta - mul oli tugev närv või pinge sees koguaeg, seda enam, et tugiisikud hakkasid iga 10 sekundi tagant mulle rääkima, et ma pean minema juba, et buss sõidab ära jnejne. Ütlesin, et ma ootan Keara ja Johannese ära siiski! Pealegi, pean hüvasti jätma.. Hakkasin juba kallistama oma pereliikmeid ja siis ikka tugiisikud rääkisid kõrvalt: "Eii, selleks pole aega, sa pead minema, vahet pole need Keara ja Johannes, kui nad maha jäävad, siis on see nenede süü, sa pead KOHE minema.." Ma nii tahtsin neile vastu hambaid anda sel hetkel :D Lihtsalt väga nõme neist, buss polnud isegi mitte sõidu alustamise valmis veel ja nägi väga hästi, et me veel seal olime.
Tegin kõigile kiire kalli ära ja astusime kolmekesi teiste vahetusõpilastega bussi. Panime kotid oma istmele ära ja siis läksime bussi eesotsa neile veel lehvitama. Anel nuttis, teised olid lihtsalt kurva ilmega. Kuskil 5 min hiljem hakkas siis ka buss sõitma. Mul oli niii paha olla.. Söömata, magamata, kurb, pisut meeleheitel jnejne.
Kuskil pool tundi sõitnud helistas mulle Jose C., väga endast väljas olekus, kuid see kõne katkes, sest mul ei olnud pmst terve tee Mexico Cityni levi.
Üks hetk (u tund pärast väljumist) peatus buss korraks. Nägime Kearaga, et mingid turvad olid seal, mõtlesime, et "ohjess" jälle need kontrollid, kes meid võimalikult terroristideks peavad ja meilt kõikvõimalikke andmeid + passi küsivad. Haarasime siis mõlemad oma koti, et passi ja viisa neist välja võtta. Võtsin oma mapi, mille vahel mu lennupaberid, pass, viisa jms dokumendid vahel olid, kotist välja - PASSI JA VIISAT POLE! Kõikidele nendele emotsioonidele lisandus nüüd mure, närvilisus ja teadmatus. Ühesõnaga, mind valdas paanika.
Mul oli krediit telefonilt otsa saanud niiet laenasin Kearalt sõnumi, et hostisale sõnumi saata küsimusega, ega need kuskile autosse nt kukkunud pole, aga kuna levi ei olnud, siis ei jõudnud ka sõnum kohale. Jälle magada ei saanud ja süüa ka absoluutselt ei tahtnud.
Niisiis, hommikul jõudsime Mexico Citysse. Keara läks juba varasemases peatuses maha, tal läks lennuk teisest lennujaamast. Läksime siis Johannesega oma kohvreid võtma ning taksoga lennujaama. Lennujaamas saatsin oma tugiisikule sõnumi, et mul pass ja viisa kadunud. Sellepeale helistati mulle hiljem YFU Mexicost ja ütles, et ma otsiksin kõik oma kohvrid läbi ja et nad vaatavad, mis nad teha saavad. Siis helistas ka hostema, sest YFU oli ka temaga rääkinud. Ta ütles mulle, et ta ei leidnud ei minu toast ega ka autost midagi.. et ta otsis kõik kohad läbi. Nii mulle helistasid kordamööda YFU Mexico, mu tugiisik, mu hostema ning mu hostisa (hostisa oli parasjagu Oaxacasse sõitmas üldse, niiet tal ei olnud hostemaga kontakti). Pika seletamise ja otsimise järele, öeldi viimases kõnes, mis YFU-st mulle tuli: "Võta kõik oma kohvrid kaasa, mine lennujaama taksopunkti ja tule taksoga KOHE YFU kontorisse." Nad andsid aadressi ja nii ma siis läksin oma 2 x 23 kg-ste kohvrite + u 8 kg-se käsipagasiga YFU kontori poole.
Kohale jõudes tuli YFU Mexico direktor oma kontorist välja ning ütles: "Läksime!" ja istusime tema ja YFU Mexico sekretäriga taksosse. Me jooksime terve päev mööda kontoreid, et pabereid ajada, mis lubaksid mul üldse riigist lahkuda. Pidime ka lennuajad ühe päeva võrra edasi lükkama. Jäin ööseks Mexico Citysse, selle YFU sekretäri juurde. Öösel selle YFU sekretäri kodus üritasin oma (Eesti) isale meili saata ja kui olin juba pika meili valmis kirjutanud, suutsin kuidagi varbaga vastu minna mingisugusele elektriühendusnupule, mis arvuti kinni lülitas. Lülitasin arvuti tagasi käima ja siis küsis kohe parooli... Mul tõesti käis peast läbi mõte, et kas mu ebaõnn millalgi otsa ka saab üldse!
Sel ööl helistas mulle ka mu hostema ja ütles, et ta leidis mu passi ja viisa üles - need olid minu kodus, Ixtepecis, minu voodi all! Mõtlesin, et kuidas need sinna võisid üldse saada... kuid tuli siis meelde - mu hostema oli mul pakkida aidates haaranud mu dokumentidega mapi ja selle mu käsipagasi kotti pannud, aga kuna see mapp on ülevalt lahtine, siis kukkkusid pass ja viisa selle vahelt enne kotti panekut välja. Ja voodipeal on päevalina peal, mis maani ulatub, niiet voodi alla ka kohe ei näe, kui just seda lina ei tõsta. Selleks ajaks oli mul juba enamik paberimajandus korras ja nende järelesaatmisel poleks olnud mingit mõtet (pealegi, poleks tõenäoliselt kohalegi jõudnud õigeks ajaks).
Ka terve 23. juuni ajasime paberiasju. Kontorisse jõudes oli mul süda juba niii paha! Olin kuskil 3 ööpäeva korralikult söömata ja magamata. Mul olid koguaeg külmavärinad ja näpud jääkülmad, kuigi oli kuskil 30 kraadi sooja, pea valutas (mida juhtub mul väga harva) ja seest nii keeras. Selle kõige kõrvale muidugi need samad emotsioonid, mis enne nimetasin. Sellises olekus joosta ühest kontorist teisse terve päev, oli täiesti kohutav. Viimaks YFU kontoris pakkisin ruttu oma kohvreid ümber, et need viimasel hetkel saadud õrnemad kingid kuidagi kindlamalt kohvri sisse panna ja kohvrid enamvähem võrdse kaaluga pakkida, et ülekilode eest maksma ei peaks.
Kõigele toimunule lisaks, lasi mul ka üks vedelik, mis oli purgi sees, kohvris läbi, nii et see jõudis kohvri sisse ja ka väljapoole ja kõik oli samasuguse hõnguga (see oli üks plastpurgitäis pisikesi kohalikke puuvilju, mis olid alkoholivedelikus). Just GREAT!!
YFU Mexico kontoris räägiti veel enne lennujaama minekut mulle ja YFU sekretärile, kes minuga kaasa tuli, et peame valetama pisut ja nutust nägu tegema, et nad ainult meid viisa puudumise pärast otse migratsiooniametisse ei saadaks, kus oleks veel pidanud ligi 2000 pesot (ehk u 2000 EEK) peale maksma. Meil oli luba Soomest läbi minna selle "emergency pass'i" ja viisata, kuid Mehhikost polnud viisata lahkumiseks luba saanud. Jutt valmis räägitud, läksime lennujaama.
Õnneks ei mainitud seal üldse viisat meile ja olles halva tervise juures, ei tulnud see kurb nägu mul üldse pigutatult välja. Nad halastasid üsna ruttu ning lasid mul selle lennuga minna.
Lennujaamas nägin veel igast teisi vahetusõpilasi ja vahetasime ka veel viimaseid sõnu, enne kui kõik oma teed, oma koduriikide poole läksid. :)
Tagasi läksin siis sama teed pidi, kui Mehhikosse minnes, aga seekord siis vastupidi - Mexico City-Pariis-Helsingi-Tallinn. Mexicost City'st välja sõitev lend hilines tundaega, mis keeras kõik sassi jälle - Pariisis ei jõudnud õige lennuki peale, mistõttu mul muudeti lennuaeg hilisema peale, millega ma poleks kuidagi Soomes laeva peale jõudnud. Võtsin oma telefoni ja otsisin oma rahakoti vahelt aasta tagasi sinna jäetud oma Elisa sim-kaardi, panin telefoni ja oh õudust - "telefon ei tunnista sim-kaarti" (mu Mehhikost ostetud telefon oli vist kahesageduseline vms, niiet ei töötanud Euroopas kusagil). Niisiis, laenasin ühelt äsja tutvunud tüübilt (mehhiklane, lennukis istus mu kõrval, seal rääkisime juttu) telefoni, panin oma sim-kaardi sinna sisse, saatsin ruttu isale sõnumi: "Esimene lend hilines, teise lennu muudan hilisema peale, sest ei jõudnud sellele. Ei jõua laevale. Anna YFU-le teada! Btw, see telefon laenatud, mu tel siin ei tööta." vms. Ma kusjuures ei tundnud üldse selle pärast muret tegelikult. Tundsin, et kõige muu juures, mis viimaste päevade jooksul juhtunud oli, ei olnud see midagi nii jubedat. Pealegi, oli Soome minu jaoks juba Eestile nii lähedal, et mind eriti ei pannud muretsema fakt, et ei teadnud, kus magada või millal üldse laeva peale saaks, et Eestisse edasi sõita. Soome tunduski juba piisavalt kodusena minu jaoks, justkui jääks Eestist vaid kiviviske kaugusele.
Soome lennujaamas sain kohe kohvrid kätte ja läksin kuskile infopunkti rääkima, kus mulle öeldi, et see pole nende probleem - sattusin ülbe olemise/suhtumisega klienditeenindaja juurde. Ma olin vaimselt lihtsalt liiga palju korraga üle elanud - mul läks infopunkti töötaja jutt ühest kõrvust sisse ja teisest välja. Tõusin püsti, haarasin oma kohvrid ja läksin rahulikult läbi lennujaama väravate - sealt vaatasid mulle vastu Antti ja mu õde Monika, kes Soomes elab. Monikal oli kaamera käes ja tegi usinasti pilte minust. Ma olin päris segaduses. Monika tuli kallistama, ma lasin huultel üle käia lause: "Kuidas sa siia said?" - parandus: TAHTSIN küsida nii, mis tegelikkuses välja tuli, oli paljupalju pehmemat ja arusaamatumat. Kui pole ikka aastaaega Eesti keelt kordagi rääkinud, siis ei paindu keel neid sõnu alguses ütlemagi.
Läksime siis Monika juurde ja järgmisel päeval (26. juuni) Monikaga Eestisse, koju! Peeter tuli sadamasse vastu ja hiljem ka isa, et meid autoga koju viia.
Maja ette jõudes, astusin autost välja, tõmbasin sügavalt hinge sisse-välja ja mõtlesin endamisi: "KODU!" Kõik muu oli minu jaoks sel hetkel nii tähtsusetu - mul oli hea meel, et see viimaste päevade õudusunenägu viimaks otsa sai ja ma juba koju olin jõudnud. Oma kodu on ikkagi õige kodu ja seda ei muuda miski!
Saturday, May 29, 2010
L6pp on l2hedal...!
Tean, et ei ole oma blogisse juba pikka aega mitte midagi kirjutanud, aga aeg l2heb lihtsalt liiiga kiiresti minu jaoks! Kiiremini, kui kunagi varem. Iga p2ev on t2is tegevust, seiklusi ja draamat ja kirjutada oleks nii-nii paljust. Iga p2ev leidub nii m6nigi situatsioon, mis v22rib ylesm2rkimist, kuid ajast j22b puudust. Kirjutan v2hemalt m6nest, mis meelde tuleb.
Kolmap2eva (31. m2rts) hommikul, kui 2rkasin, l2ksin alla korrusele. Ehmusin hetkeks - mu kodus oli mitu kylalist. Hostvanaema (hostema ema, kes elab l2hedal, kuid k2ib meie kodus v2ga harva) askeldas k88gis s88gi kallal ning mu pool-hostonu Fabian (hostisa 21-aastane poolvend), kes elab kuskil 7-8 tunni kaugusel minu linnast, oli parasjagu elutoas seina yle v2rvimas. S6in hommikust ja valvasin natuke hiljem mu hostperele kuuluvat internetipunkti. Fabian tuli minuga juttu r22kima ja ytles, et ta v2sis seina v2rvimisest 2ra. Lubasin talle appi minna. Kuskil kella 12 ajal l6unal yhinesin temaga seinav2rvimise juures. V2ga l6bus oli iseenesest, hea vaheldus igap2evaellu. Alles kell 19.15 l6petasime v2rvimise - v2rvisime 1. korruse enamik toad 2ra (va k66gi).
Reedel (2. aprill) oli Aneli "despedida de solteras" (pruutneitsi vallaliste6htu (?)). Meie jaoks oli kinni pandud yks baar, mis asub minu kodu l2hedal. 6htu oli p2ris l6bus kuigi Anel oli vahepeal n2ost ysna 2ra - Anel ikka oli m6tetega, et tahaks veel l6butseda ja oma kodus magada ja ei taha abielluda ja pyhenduda enda terve ylej22nud elu yhe mehe k6rval tema riideid pestes ja talle syya tehes. Anel on iseloomult p2ris p88rane :D - aga chingona (ta on 2ge)! Kuskil kella 23 ajal otsustasime minna t2navale l2rmi tegema - kuulub traditsiooni juurde, see on justkui kuulutamaks, et pruut hakkab abielluma. Sel hetkel j6udsid baari Tor´i s6brannad - Tor (vahetus6pilane, kes elas minu hostperega eelmisel aastal) tuli n2dalaks, Aneli pulmade ajaks, oma s6pradega (2 s6bra ja 2 s6brannaga) siia, Ixtepeci. Ta s6brannad ei r22kinud s6nagi hispaania keelt, kuid ma l2ksin kohe end tutvustama inglise keeles - seda keelt m6istsid nad pisut. Seletasin neile inglise keeles 2ra igast veidrad traditsioonid, mis selle peo juurde kuulusid ning mis minu jaoks juba v2ga tavaliseks on saanud. Nad olid p2ris segaduses igatahes. Tundsin end ausalt8eldes v2ga veidralt, kui nad sinna j6udsid - justkui deja vu minu sinna saabumisest ja ei suutnud endiselt 2ra uskuda, et ma olen siinse elu nii omaks v6tnud. L2ksin k6igega kaasa, mis tehti ja teadsin t2pselt, mis edasi saab, nemad aga ei saanud midagi aru. Ma tundsin end kohalikuna - Meña´na (nii kutsutakse Ixtepeci elanikke, naise kohta).
L2ksime k6ik koos (meid oli kuskil 20 - k6ik naised) t2navale pottide ja kulpidega l2rmi tegema ja k6ndisime nii yhe ringi t2navate vahel. M88dusime ka minu majast, Tor ja ta s6brad (poisid) ning mu hostvanemad ja -vennad vaatasid maja ees. Tagasi baari ette j6udes arutasid k6ik, et l2hme La Bolasse. Kysisin Tor´i s6brannadelt, kas nad tahavad meiega tulla, kuid nad olid reisimisest v2sinud ja endiselt p2ris segaduses seega ytlesid, et l2hevad pigem majja tagasi. Saatsin nad koju, tutvusin Tor´i ja ta teiste s6pradega, r22kisime pisut juttu ja l2ksime seej2rel mu hostt2di ja -n6oga La Bolasse teistele j2rele. La Bolas tantsisime palju ja j2tkasime m6ne traditsioonilise osaga - ringtantsud, kus yks inimene pruuti keerutab talle samal ajal 6lut jootes. Hiljem j6udsid La Bolasse ka Michel ja Jose Carlos. Tantsisime, r22kisime juttu jms. Kuskil kella 2 ajal 88sel l2ksid enamik inimesi koju 2ra, mina, Anel ning kaks Aneli s6brannat j2ime veel sinna. Jose Carlos sisenes uuesti La Bolasse. Ta k2is kodus, vahetas s2rgi 2ra ja tuli tagasi. Ytles, et ta ema keelas tal minna, aga ta p6genes ja hyppas yle aia - segane. Kuskil kell pool 3 suleti La Bola. J2ime Garibaldisse (La Bola k6rval asuv park) juttu r22kima jms. Kell 5 hommikul l2ks neil k6ht tyhjaks, seega l2ksime terminali s88gikohta s88ma. Jose Carlos tegi k6ik v2lja - taksos6idud, s88gid jne. S88gikohas said pruut ning peigmees kokku - v2ga suure kokkusattumusega tuli Meño oma onuga samuti sinna s88ma sel hetkel, kui meie s88ki parasjagu ootasime. Meñol toimus samal 6htul peigmehe vallaliste6htu. :DKell pool 6 hommikul j6udsime vanaema juurde. Vanaema oli 2rkvel ja valmistas just saiap2tse pulmade jaoks (ta tegi neid n2dala aja jooksul iga p2ev hommikust 6htuni, et neid pulmadel kylalistele saaks jagada - samuti kohalik traditsioon. L2ksime Aneliga hamacasse (v6rkvoodi, mis m6lemalt poolt puu v6i posti kylge on kinnitatud - varem kirjutasin "maca") magama.
Magasin 1 ja 1/2 tundi, r22kisime hommikul hostvanavanematega juttu ja j6ime kohvi. M6nus hommik oli. Koju j6udes olid meil m6ned kylalised. N2gin, et hostemal oli seina v2rvimine pooleli, aga ta oli h6ivatud muude tegevustega, seega v6tsin yle. Hiljem tuli veel hunnik Paco s6pru jms appi majaseinu v2rvima. L6bus oli igatahes.
3. aprillil oli la boda civil. Selle peo korraldasid peigmehe vanemad. Anel ja Meño andsid alkirju ja p2rast seda j2rgnes sealsamas poole 88 pikkune fiesta.
4. aprillil (nagu eelnevatel p2evadelgi) oli mu kodu rahvast t2is - enamik naabrid ja hostt2did, kes olid pulmaettevalmistustega aitamas (peamiselt just toidu valmistamine ligi 1000-le inimesele). 2rgates allakorrusele minnes oli ligi aias ligi 15 inimest ning nii terve p2ev. 6htuti tulid veel mitmed onud-t2did oma peredega kylla ja tegid siin pidu, panid muusikat ja j6id aias. Mu hostemal on suur pere - 1 6de ja 8 venda. M6ned neist elavad pisut kaugemal ja tulid Aneli pulmade p2rast oma peredega meie linna mitmeks p2evaks, seega k2isid ka iga p2ev kylas. Neil p2evil igav igatahes ei hakanud, koguaeg oli palju tegevust ja seltskond oli meeldiv.
5. aprilli jooksime hommikust saati viimaseid asju s2ttimas ja end korda ajamas. K2isin varahommikul oma kleidil j2rel - olin yks Aneli kuuest pruutneitsist ning lasime yhe 6mbleja juures omale kleidi teha. Ainus asi, mille kokku leppisime oli see, et kleidi v2rvus on kreemine-valge v2rv punasega ja kingad pidid ka punased olema. Samuti pidime punast v2rvi dekoratiivsulgi endale soengu jaoks muretsema. K2isime teiste pruutneitsidega 6mbleja juures l6iget v2lja valimas ja paar p2eva hiljem selle jaoks riiet otsimas. Kleit tuli k2iste/6lapaelteta ning pikkus oli umbes p6lvini, v2rv kreemine-valge, nagu mainitud. Keskele oli 6mmeldud horisontaalselt yks punane riidelint/-riba. Kuna punast v2rvi kingi mul ei olnud ning rohkem kingi osta ka ei tahtnud, laenas mu hostema mulle yhed tema punast v2rvi kingad. Mu hostema ja Anel kannavad kyll pool numbrit v2iksemaid kingi, kui mina, kuid enamik nende kingi on mullegi parajad.
Soengu tegi Cheche, minu linnast yks gei, kes t88tab sel alal. Ta tuli hommikul meie juurde, et Aneli soengu ning meigi teha. Aega oli ysna v2he j22nud ning tal polnud plaanis mulle soengut teha, kuid l6puks oli ta siiski n6us k2hku mu juukseid korrastama. Ta sai sellega h2sti hakkama - kogu selle palavuse ja pulmatoimetuste p2rast ringi jooksmisega oli soeng p2eva l6puks ikka samasugune nagu hommikul.
Kella 12 ajal l6unal l2ksime kirikusse. Seal toimus pulmatseremoonia. Kuna me (mina, mu hostema, teised pruutneitsid ning hostvennad) ei j6udnud oma ettevalmistustega 6igeks ajaks valmis, j6udsime kohale alles p2rast tseremooniat, piltide tegemise ajaks. Pruutpaariga pildistused valmis, asusime kiriku juurest justkui paraadina Salon Karekasse. K6ige ees k6ndis b2nd, kes muusikat m2ngis, nende j2rel k6ndisid Anel ja Meño (Aneli taga 2 noort hostn6bu - 4-aastane Hannia ja 6-aastane Marcos - tema kleidisaba hoidmas), pruutpaarile j2rgniesime meie (Aneli kuus pruutneitsit) ning meie seljataga oli veel palju tuttavaid, kes teekonna meiega koos l2bisid. Salon Karekasse j6udes oli palju traditsioonilisi osi nagu n2iteks pruutpaari valsitants. Nad olid v2ga originaalsed - enamik pruutpaare tantsib aeglase muusika j2rgi, kuid Anel ja Meño valisid oma lauluks Tito el Bambino - El Amor, mis on alguses aeglane, kuid l2heb siis hoogsamaks. Armas laul on iseenesest ja siin oli see pikka aega v2ga kuulatud igal pool. P2rast pulmi igakord seda laulu kuulates tulevad Anel ja Meño meelde.
Pulmatraditsioonide hulka kuulub ka "baile de la botella" ("pudelitants"), mis on just peigmehe ja tema meessoost s6prade ja perekonnaliikmete jaoks. Sellel "tantsul" on kindel laul, mida b2nd alati m2ngib. K6ik peigmehe s6brad on ringis, plaksutavad rytmis ja liiguvad kohapeal yhelt jalalt teisele, peigmees on tequila pudeliga ringi keskel ning t6mbab ringisolevaid s6pru ykshaaval ringi keskele enda k6rvale, haarab yhe k2ega kaela ymbert kinni, teisega joodab s6brale tequilat ning seda tehes keerutavad nad kohapeal. Suut2is tequilat alla neelanud, haarab s6ber sama tequila pudeli ja joodab seda samamoodi peigmehele. S6ber l2heb tagasi ringi ja peigmees valib j2rgmise inimese, kelle ringi keskele t6mmata. Seda tehakse enamasti nii kaua kuni tequila pudelis otsa saab. Laulu l6pus haaravad k6ik ringis olevad s6brad peigmehest kinni ning viskavad ta 3 korda k6rgele 6hku. Eks see tequila kogus hakkab peigmehele ka veidi p2he p2rast "pudelitantsu" - p2ris mitu suut2it joodetakse talle alkoholi sisse.
Pulmad m88dusid igatahes kenasti. Rahvast oli v2ga palju - kokkuv6ttes oligi ligi 1000 kylalist. Pulmaj2rgsed kommentaarid olid v2ga positiivsed ja ka Anel ytleb, et see oli tema unistustepulm. See pidu l6ppes kuskil kell 10 6htul - v2hemalt sel kellaajal l6petas b2nd m2ngimise ning viimane osa kylalistest oli end vaikselt lahkuma s2ttimas. Ma olin samuti sel ajal veel Salon Karekas (peopaigas). Yhe laua taga istuvad 2 prouat kukkusid mind n2hes kilkama ja enda juurde kutsuma. Tundsin yhe nendest prouadest 2ra - mu koolivenna Fernando ema, kes tahab, et Fernando v2lismaalasega abielluks, kuid pole siiani aru saanud (ma t6esti ei suuda uskuda, kuidas see v6imalik on), et Fernando on gei. M6lemad prouad muudkui haarasid minult 2 k2ega ymbert kinni ja korda m88da t6mbasid mind endale l2hemale ja r22kisid mulle aina oma poegadest, nende huvidest ja omadustest :D V2ga naerma ajas ikka kyll. Kuna Fernando ema myyb kullast ehteid, ytles ta, et kui ma tema "nuera´ks" (poja naiseks) hakkaksin, kingiks ta mulle m6ne kullast ehte. Teine proua on yks mu naabritest (elab samal t2naval, paar maja edasi), kuid ei ole temaga varem kokku puutunud, seega ei tundnud kohe 2ragi. Ta r22kis mulle, et tema poeg Angel kodus pidevalt r22gib minust (sama juttu on mulle ka m6ned Angeli s6brad ning ta 6de r22kinud) ja ta ema kysis siis minult, millised poisid mulle meeldivad, et tal on mulle v2lja pakkuda kaks poega kelle vahel valida ja kysis kumb mulle rohkem meeldiks :D M6lemad prouad olid ka juba natuke joogised.
Kui kuskil kella 11 ajal koju j6udsin, oli meie koduhoov t2is rahvast, ligi 50 inimest. K6ik hostonud, -t2did, -vanaemad ja nende pered olid meie juures 6htustamas.
Muide, siinsetel pulmadel on alati kohale kutsutud b2nd (enamasti isegi 2 b2ndi yhe peo kohta), kes muusikat m2ngib.
6. aprillil oli kolmas pulmapidu - la lavada. Selle kohta 8eldakse "j2relpidu" vms. See toimus meie maja ees. T2navalaiuses pandi lava ja kogu muusikasysteem suurte k6laritega ning terve p2ev m2ngis yks b2nd muusikat. Sel p2eval olin pidevalt tegevuses, millest ka puudust poleks olnud. K2isin limonaadi pulmakylalistele jagamas, aitamas tortilla ja muude n6ude kandmisega. Peo l6pu poole tantsisin ka pisut.
7. aprillil tulid meie juurde uuesti suur kari perekonda p2eval s88ma.
Kui pulmad l2bi said, oli s88gituba pikka aega t2iesti t2is kinke, laual polnud ruumi taldrikutki asetada ning l2bip22s k88ki minemiseks oli samuti p2ris keeruline. Kingiti 8 triikrauda, ~10 s88gin6ude komplekti, riideid, ~15 suurt r2tikut (saunalina) jpm. Ma pole elusees nii palju kinke korraga n2inudki :D
See koolivaheaja esimene n2dal m88dus nende pidude t6ttu uskumatult kiiresti, v2hemalt tunne oli kyll selline.
K2es on kuumaperiood. 6ues j6uab 6hutemperatuur igap2ev 40+ kraadini v6i ylegi, 88siti on kuskil 30 kraadi. Tuult eriti tunda ei ole. Terve aasta olen ventilaatoriga maganud - eks seda ole n2ha, kas ma Eestis vaikuses magada suudan, vaikne ventilaatorimyrin on praeguseks juba t2itsa omaseks saanud. :P
OAXACA.
Teisip2eval (20. aprill) l2ksin Oaxacasse. See on Mehhiko osariigi Oaxaca pealinn. Mu vend Michel elab ning t88tab seal juba mitu kuud arhitektina. Ta elab koos mu 26-aastase hostonu Morraliga (hostema noorim vend) ning yhe s6bra Kalin´iga, kelle perekond elab Ixtepecis, meiega samal t2naval. Minu hostpere ja tema pere on justkui koos kasvanud, tunnevad yksteist juba kymmekond aastat. Kalin on Victori vanem vend - Victorist olen pisut oma blogisse varemgi kirjutanud, ta on 12-aastane naabripoiss, kes meie internetikohvikus igap2ev abistamas/valvamas k2is.
L2ksin Oaxacasse yksi. Mu hostvanemad saatsid mu kell 4 88sel/varahommikul bussi peale ning hommikul kell 11 oli Kalin mind Oaxaca bussiterminalis juba ootamas. Magasin sel 88l v2ga v2he - kokkuv6ttes ligi 4 tundi. L2ksime k6igepealt nende koju, et kohvri ja hostema poolt saadetud Micheli riided ja s88gid lahti pakkida.
Tundaega olime nende juures ja seej2rel l2ksime Kaliniga linnapeale kirikuid vaatama - need on siin p2ris kuulsad ja t6esti ilusad, kujunduse poolest v2ga detailirohked. Tegin palju pilte, aga yles neid veel ei pane, sest v6tab liiga palju aega - seda teen Eestis olles.
Mul oli nii palju 6nne sellega, et just sel n2dalal, kui mina seal olin, polnud Kalinil ylikoolis tunde - streigi vms p6hjuse t6ttu. Michel oli p2evadl2bi t88l, teda n2gin vaid kuskil alates kella 9-st 6htul ja see oli ka vaid korraks, sest kella 10 ajal l2ks ta juba magama, et j2rgmisel varahommikul uuesti t88le minna. Mu hostonu Morral on lihtsalt t2ielik laiskvorst. Ta ei tee mitte midagi. Meenutab Garfieldi - ainult s88b ja magab. Enda j2relt ei korista ja on yldse ysna yleolev. Tema ei viitsiks lihtsalt kuskile linna peale minnagi.
Kalin tegi ettepaneku teisel p2eval (kolmap2eval) minna Monte Albani. Ma polnud sellest kohast midagi kuulnudki, aga koht oli t6esti v6rratu. Ma pole siin vahetusaasta algusest saati nii palju muru n2inud, kui seal. :P Monte Alban yks m2e otsas asuv suure alaga plats, mis on t2is ajaloolisi pyramiide, millel kyljel on trepid, seega saab pyramiidide otsa ronida ja kogu platsi k6rgelt vaadata. Et kirjeldusest paremini aru saada, panen ka m6ne internetist leitud lingi pildist, mis on tehtud Monte Albanil: http://www.yachana.org/reports/mex07/uploaded_images/IMG_9182-785915.JPG . Olime seal ikka p2ris tykkaega ja ronisime peaaegu iga pyramiidi otsa, kuhu v2hegi lubatud oli. Kuna trepiastmed on tavalistest trepiastmetest palju k6rgemad, v2sitas p2ris kiiresti 2ra, kuid seda naljakam oli. Seal oli palju turiste, enamik grupid olid giididega. Seisime Kaliniga gruppide l2heduses, et m6ndasid giide pisut kuulata, aga see oli pigem natuke m6nitamiseks (v6i siis meelelahutuseks) - yhele ameeriklaste grupile seletas mehhiko giid, kes r22kis ikka eriti vigast inglise keelt. Monte Albanilt lahkusime jala - st tervelt m2elt! Kilomeetrite arvus pole kindel, kuid ligi tundaega k6ndisime m2e otsast alla (pool teed m88da autoteed ning pool teed otseteed pidi, kust ei ole v2ga ohtlik alla k6ndida, st m2gi polnud v2ga j2rsk, kyll aga parajalt k6rge). Micheli, Kalini ja Morrali kodu asub m2ejalamist kuskil km kaugusel, st l2hedal!
6htul l2ksime ka linna peale koos Kalini ja Micheliga. Michel oli meiega vaid paar tundi ja l2ks siis koju 2ra magama, mina ja Kalin j2ime veel mitmeks tunniks. Kuskil kella poole 5 ajal hommikul j6udsime koju (st nende koju) magama.
Neljap2eval l2ksime l6una paiku Kaliniga "al arbol del Tule" (Tule puud) vaatama. See on maailma k6ige j2medama tyvega puu, asub nende kodust kuskil tunniaja kaugusel (busside/taksoga). Tegin sellestki palju pilte. Mis mulle Tule puu juures v2ga meeldis, olid need kujud, mis puutyvest kujunenud on, nagu n2iteks sellel pildil on selgelt n2ha l6vi pea moodi kuju - http://farm1.static.flickr.com/71/196260305_75071d28e0.jpg . Samuti v6is selgelt v2lja tuua elevandi kuju, krokodilli jne. V6rratu just sellep2rast, et keegi pole neid sinna kuidagi voolinud/saaginud nii, puu ise kasvas sellisena.
6htul l2ksime uuesti v2lja, seekord Kalini ja ta s6braga (naljakas s6ber oli, omasooihar :D Tema jutt ja olek ajas terveks 6htuks minu ja Kalini tuju l6busaks).
Reedel olime me p2ris l2bi omadega, ei teinud suurt midagi - ma koristasin seal natuke, viskasin vanu asju minema ja pyhkisin tolmu jms. Kuskil kella 16 ajal l2ksime (j2lle Kaliniga) el centrosse e. linnapeale. Tahtsin endale m2lestuseks midagi osta, samuti viimast p2eva veel linnas natuke ringi jalutada. Kella 10-ni 6htul jalutasime seal ringi ning istusime seal suures "Zocalo" pargis. Kuna oli reede 6htu, toimus seal iga nurga peal midagi - m6ni yritus v6i esines m6ni b2nd, paljudes kohtades olid ka pysti putkad kust myydi s88ki v6i pudipadi. Ja, sugugi mitte h2irivas m6ttes, oli rahvast ylipalju - suurlinna v2rk. El Centro t2navad meenutasid mulle p2ris palju Tallinna vanalinna t2navaid, munakivit2nav ning ka majad olid v2ga sarnases stiilis.
Viimase bussiga koju j6udnud, l2ksid Morral ning yks nende s6ber kuskile v2lja l6butsema. Me Caliniga olime eelnevatest p2evadest juba ysna l2bi omadega. Tellisime maja l2hedusest koju Clayuda ja s6ime telekat vaadates 6htust. Ka Michel oli meiega (oli t88p2evast v2sinud ja viitsimatusega v2lja minemise suhtes).
Laup2eva p2eval viis Kalin mu bussiterminali - oli aeg s2ttida Ixtepeci poole. Kohtusime Micheliga terminalis, ta tuli t88lt otse sinna ja seej2rel l2ksime koos oma kodulinna. Sama p2eva 6htul kell 20 Ixtepeci j6udnud, l2ksime taksoga koju, k2hku pessu ja riideid vahetama ning 20.30 j6udsime Ixtepecis toimuvale jaripeole (h2rjaratsutamisele, -v6itlusele) - mu hostisa ja tema s6ber korraldasid selle jaripeo, seega oli mu terve pere juba selleks ajaks seal ja tegelesid piletitemyygi jms-ga.
Reisimuljed Oaxacast: Mul oli v2ga palju 6nne sellega, et Kalinil just sel n2dalal kooli ei olnud, sest ta vedas mind vaatama kohti/vaatamisv22rsusi, millest mina varem kuulnudki polnud. Kaaslasena poleks mul ka talle midagi ette heita - iga p2ev oli meil nalja ja naeru laialt ja tunnistasime m6lemad, et ei m2letagi, millal viimati niimoodi sydamest naernud olime. Ta oli see, kes Oaxacas iga ideega kaasa v2ga positiivselt kaasa l2ks. Reis l2ks v2gagi asja ette! Tegin Oaxacas yle 300 pildi. :)
Kolmap2eva (31. m2rts) hommikul, kui 2rkasin, l2ksin alla korrusele. Ehmusin hetkeks - mu kodus oli mitu kylalist. Hostvanaema (hostema ema, kes elab l2hedal, kuid k2ib meie kodus v2ga harva) askeldas k88gis s88gi kallal ning mu pool-hostonu Fabian (hostisa 21-aastane poolvend), kes elab kuskil 7-8 tunni kaugusel minu linnast, oli parasjagu elutoas seina yle v2rvimas. S6in hommikust ja valvasin natuke hiljem mu hostperele kuuluvat internetipunkti. Fabian tuli minuga juttu r22kima ja ytles, et ta v2sis seina v2rvimisest 2ra. Lubasin talle appi minna. Kuskil kella 12 ajal l6unal yhinesin temaga seinav2rvimise juures. V2ga l6bus oli iseenesest, hea vaheldus igap2evaellu. Alles kell 19.15 l6petasime v2rvimise - v2rvisime 1. korruse enamik toad 2ra (va k66gi).
Reedel (2. aprill) oli Aneli "despedida de solteras" (pruutneitsi vallaliste6htu (?)). Meie jaoks oli kinni pandud yks baar, mis asub minu kodu l2hedal. 6htu oli p2ris l6bus kuigi Anel oli vahepeal n2ost ysna 2ra - Anel ikka oli m6tetega, et tahaks veel l6butseda ja oma kodus magada ja ei taha abielluda ja pyhenduda enda terve ylej22nud elu yhe mehe k6rval tema riideid pestes ja talle syya tehes. Anel on iseloomult p2ris p88rane :D - aga chingona (ta on 2ge)! Kuskil kella 23 ajal otsustasime minna t2navale l2rmi tegema - kuulub traditsiooni juurde, see on justkui kuulutamaks, et pruut hakkab abielluma. Sel hetkel j6udsid baari Tor´i s6brannad - Tor (vahetus6pilane, kes elas minu hostperega eelmisel aastal) tuli n2dalaks, Aneli pulmade ajaks, oma s6pradega (2 s6bra ja 2 s6brannaga) siia, Ixtepeci. Ta s6brannad ei r22kinud s6nagi hispaania keelt, kuid ma l2ksin kohe end tutvustama inglise keeles - seda keelt m6istsid nad pisut. Seletasin neile inglise keeles 2ra igast veidrad traditsioonid, mis selle peo juurde kuulusid ning mis minu jaoks juba v2ga tavaliseks on saanud. Nad olid p2ris segaduses igatahes. Tundsin end ausalt8eldes v2ga veidralt, kui nad sinna j6udsid - justkui deja vu minu sinna saabumisest ja ei suutnud endiselt 2ra uskuda, et ma olen siinse elu nii omaks v6tnud. L2ksin k6igega kaasa, mis tehti ja teadsin t2pselt, mis edasi saab, nemad aga ei saanud midagi aru. Ma tundsin end kohalikuna - Meña´na (nii kutsutakse Ixtepeci elanikke, naise kohta).
L2ksime k6ik koos (meid oli kuskil 20 - k6ik naised) t2navale pottide ja kulpidega l2rmi tegema ja k6ndisime nii yhe ringi t2navate vahel. M88dusime ka minu majast, Tor ja ta s6brad (poisid) ning mu hostvanemad ja -vennad vaatasid maja ees. Tagasi baari ette j6udes arutasid k6ik, et l2hme La Bolasse. Kysisin Tor´i s6brannadelt, kas nad tahavad meiega tulla, kuid nad olid reisimisest v2sinud ja endiselt p2ris segaduses seega ytlesid, et l2hevad pigem majja tagasi. Saatsin nad koju, tutvusin Tor´i ja ta teiste s6pradega, r22kisime pisut juttu ja l2ksime seej2rel mu hostt2di ja -n6oga La Bolasse teistele j2rele. La Bolas tantsisime palju ja j2tkasime m6ne traditsioonilise osaga - ringtantsud, kus yks inimene pruuti keerutab talle samal ajal 6lut jootes. Hiljem j6udsid La Bolasse ka Michel ja Jose Carlos. Tantsisime, r22kisime juttu jms. Kuskil kella 2 ajal 88sel l2ksid enamik inimesi koju 2ra, mina, Anel ning kaks Aneli s6brannat j2ime veel sinna. Jose Carlos sisenes uuesti La Bolasse. Ta k2is kodus, vahetas s2rgi 2ra ja tuli tagasi. Ytles, et ta ema keelas tal minna, aga ta p6genes ja hyppas yle aia - segane. Kuskil kell pool 3 suleti La Bola. J2ime Garibaldisse (La Bola k6rval asuv park) juttu r22kima jms. Kell 5 hommikul l2ks neil k6ht tyhjaks, seega l2ksime terminali s88gikohta s88ma. Jose Carlos tegi k6ik v2lja - taksos6idud, s88gid jne. S88gikohas said pruut ning peigmees kokku - v2ga suure kokkusattumusega tuli Meño oma onuga samuti sinna s88ma sel hetkel, kui meie s88ki parasjagu ootasime. Meñol toimus samal 6htul peigmehe vallaliste6htu. :DKell pool 6 hommikul j6udsime vanaema juurde. Vanaema oli 2rkvel ja valmistas just saiap2tse pulmade jaoks (ta tegi neid n2dala aja jooksul iga p2ev hommikust 6htuni, et neid pulmadel kylalistele saaks jagada - samuti kohalik traditsioon. L2ksime Aneliga hamacasse (v6rkvoodi, mis m6lemalt poolt puu v6i posti kylge on kinnitatud - varem kirjutasin "maca") magama.
Magasin 1 ja 1/2 tundi, r22kisime hommikul hostvanavanematega juttu ja j6ime kohvi. M6nus hommik oli. Koju j6udes olid meil m6ned kylalised. N2gin, et hostemal oli seina v2rvimine pooleli, aga ta oli h6ivatud muude tegevustega, seega v6tsin yle. Hiljem tuli veel hunnik Paco s6pru jms appi majaseinu v2rvima. L6bus oli igatahes.
3. aprillil oli la boda civil. Selle peo korraldasid peigmehe vanemad. Anel ja Meño andsid alkirju ja p2rast seda j2rgnes sealsamas poole 88 pikkune fiesta.
4. aprillil (nagu eelnevatel p2evadelgi) oli mu kodu rahvast t2is - enamik naabrid ja hostt2did, kes olid pulmaettevalmistustega aitamas (peamiselt just toidu valmistamine ligi 1000-le inimesele). 2rgates allakorrusele minnes oli ligi aias ligi 15 inimest ning nii terve p2ev. 6htuti tulid veel mitmed onud-t2did oma peredega kylla ja tegid siin pidu, panid muusikat ja j6id aias. Mu hostemal on suur pere - 1 6de ja 8 venda. M6ned neist elavad pisut kaugemal ja tulid Aneli pulmade p2rast oma peredega meie linna mitmeks p2evaks, seega k2isid ka iga p2ev kylas. Neil p2evil igav igatahes ei hakanud, koguaeg oli palju tegevust ja seltskond oli meeldiv.
5. aprilli jooksime hommikust saati viimaseid asju s2ttimas ja end korda ajamas. K2isin varahommikul oma kleidil j2rel - olin yks Aneli kuuest pruutneitsist ning lasime yhe 6mbleja juures omale kleidi teha. Ainus asi, mille kokku leppisime oli see, et kleidi v2rvus on kreemine-valge v2rv punasega ja kingad pidid ka punased olema. Samuti pidime punast v2rvi dekoratiivsulgi endale soengu jaoks muretsema. K2isime teiste pruutneitsidega 6mbleja juures l6iget v2lja valimas ja paar p2eva hiljem selle jaoks riiet otsimas. Kleit tuli k2iste/6lapaelteta ning pikkus oli umbes p6lvini, v2rv kreemine-valge, nagu mainitud. Keskele oli 6mmeldud horisontaalselt yks punane riidelint/-riba. Kuna punast v2rvi kingi mul ei olnud ning rohkem kingi osta ka ei tahtnud, laenas mu hostema mulle yhed tema punast v2rvi kingad. Mu hostema ja Anel kannavad kyll pool numbrit v2iksemaid kingi, kui mina, kuid enamik nende kingi on mullegi parajad.
Soengu tegi Cheche, minu linnast yks gei, kes t88tab sel alal. Ta tuli hommikul meie juurde, et Aneli soengu ning meigi teha. Aega oli ysna v2he j22nud ning tal polnud plaanis mulle soengut teha, kuid l6puks oli ta siiski n6us k2hku mu juukseid korrastama. Ta sai sellega h2sti hakkama - kogu selle palavuse ja pulmatoimetuste p2rast ringi jooksmisega oli soeng p2eva l6puks ikka samasugune nagu hommikul.
Kella 12 ajal l6unal l2ksime kirikusse. Seal toimus pulmatseremoonia. Kuna me (mina, mu hostema, teised pruutneitsid ning hostvennad) ei j6udnud oma ettevalmistustega 6igeks ajaks valmis, j6udsime kohale alles p2rast tseremooniat, piltide tegemise ajaks. Pruutpaariga pildistused valmis, asusime kiriku juurest justkui paraadina Salon Karekasse. K6ige ees k6ndis b2nd, kes muusikat m2ngis, nende j2rel k6ndisid Anel ja Meño (Aneli taga 2 noort hostn6bu - 4-aastane Hannia ja 6-aastane Marcos - tema kleidisaba hoidmas), pruutpaarile j2rgniesime meie (Aneli kuus pruutneitsit) ning meie seljataga oli veel palju tuttavaid, kes teekonna meiega koos l2bisid. Salon Karekasse j6udes oli palju traditsioonilisi osi nagu n2iteks pruutpaari valsitants. Nad olid v2ga originaalsed - enamik pruutpaare tantsib aeglase muusika j2rgi, kuid Anel ja Meño valisid oma lauluks Tito el Bambino - El Amor, mis on alguses aeglane, kuid l2heb siis hoogsamaks. Armas laul on iseenesest ja siin oli see pikka aega v2ga kuulatud igal pool. P2rast pulmi igakord seda laulu kuulates tulevad Anel ja Meño meelde.
Pulmatraditsioonide hulka kuulub ka "baile de la botella" ("pudelitants"), mis on just peigmehe ja tema meessoost s6prade ja perekonnaliikmete jaoks. Sellel "tantsul" on kindel laul, mida b2nd alati m2ngib. K6ik peigmehe s6brad on ringis, plaksutavad rytmis ja liiguvad kohapeal yhelt jalalt teisele, peigmees on tequila pudeliga ringi keskel ning t6mbab ringisolevaid s6pru ykshaaval ringi keskele enda k6rvale, haarab yhe k2ega kaela ymbert kinni, teisega joodab s6brale tequilat ning seda tehes keerutavad nad kohapeal. Suut2is tequilat alla neelanud, haarab s6ber sama tequila pudeli ja joodab seda samamoodi peigmehele. S6ber l2heb tagasi ringi ja peigmees valib j2rgmise inimese, kelle ringi keskele t6mmata. Seda tehakse enamasti nii kaua kuni tequila pudelis otsa saab. Laulu l6pus haaravad k6ik ringis olevad s6brad peigmehest kinni ning viskavad ta 3 korda k6rgele 6hku. Eks see tequila kogus hakkab peigmehele ka veidi p2he p2rast "pudelitantsu" - p2ris mitu suut2it joodetakse talle alkoholi sisse.
Pulmad m88dusid igatahes kenasti. Rahvast oli v2ga palju - kokkuv6ttes oligi ligi 1000 kylalist. Pulmaj2rgsed kommentaarid olid v2ga positiivsed ja ka Anel ytleb, et see oli tema unistustepulm. See pidu l6ppes kuskil kell 10 6htul - v2hemalt sel kellaajal l6petas b2nd m2ngimise ning viimane osa kylalistest oli end vaikselt lahkuma s2ttimas. Ma olin samuti sel ajal veel Salon Karekas (peopaigas). Yhe laua taga istuvad 2 prouat kukkusid mind n2hes kilkama ja enda juurde kutsuma. Tundsin yhe nendest prouadest 2ra - mu koolivenna Fernando ema, kes tahab, et Fernando v2lismaalasega abielluks, kuid pole siiani aru saanud (ma t6esti ei suuda uskuda, kuidas see v6imalik on), et Fernando on gei. M6lemad prouad muudkui haarasid minult 2 k2ega ymbert kinni ja korda m88da t6mbasid mind endale l2hemale ja r22kisid mulle aina oma poegadest, nende huvidest ja omadustest :D V2ga naerma ajas ikka kyll. Kuna Fernando ema myyb kullast ehteid, ytles ta, et kui ma tema "nuera´ks" (poja naiseks) hakkaksin, kingiks ta mulle m6ne kullast ehte. Teine proua on yks mu naabritest (elab samal t2naval, paar maja edasi), kuid ei ole temaga varem kokku puutunud, seega ei tundnud kohe 2ragi. Ta r22kis mulle, et tema poeg Angel kodus pidevalt r22gib minust (sama juttu on mulle ka m6ned Angeli s6brad ning ta 6de r22kinud) ja ta ema kysis siis minult, millised poisid mulle meeldivad, et tal on mulle v2lja pakkuda kaks poega kelle vahel valida ja kysis kumb mulle rohkem meeldiks :D M6lemad prouad olid ka juba natuke joogised.
Kui kuskil kella 11 ajal koju j6udsin, oli meie koduhoov t2is rahvast, ligi 50 inimest. K6ik hostonud, -t2did, -vanaemad ja nende pered olid meie juures 6htustamas.
Muide, siinsetel pulmadel on alati kohale kutsutud b2nd (enamasti isegi 2 b2ndi yhe peo kohta), kes muusikat m2ngib.
6. aprillil oli kolmas pulmapidu - la lavada. Selle kohta 8eldakse "j2relpidu" vms. See toimus meie maja ees. T2navalaiuses pandi lava ja kogu muusikasysteem suurte k6laritega ning terve p2ev m2ngis yks b2nd muusikat. Sel p2eval olin pidevalt tegevuses, millest ka puudust poleks olnud. K2isin limonaadi pulmakylalistele jagamas, aitamas tortilla ja muude n6ude kandmisega. Peo l6pu poole tantsisin ka pisut.
7. aprillil tulid meie juurde uuesti suur kari perekonda p2eval s88ma.
Kui pulmad l2bi said, oli s88gituba pikka aega t2iesti t2is kinke, laual polnud ruumi taldrikutki asetada ning l2bip22s k88ki minemiseks oli samuti p2ris keeruline. Kingiti 8 triikrauda, ~10 s88gin6ude komplekti, riideid, ~15 suurt r2tikut (saunalina) jpm. Ma pole elusees nii palju kinke korraga n2inudki :D
See koolivaheaja esimene n2dal m88dus nende pidude t6ttu uskumatult kiiresti, v2hemalt tunne oli kyll selline.
K2es on kuumaperiood. 6ues j6uab 6hutemperatuur igap2ev 40+ kraadini v6i ylegi, 88siti on kuskil 30 kraadi. Tuult eriti tunda ei ole. Terve aasta olen ventilaatoriga maganud - eks seda ole n2ha, kas ma Eestis vaikuses magada suudan, vaikne ventilaatorimyrin on praeguseks juba t2itsa omaseks saanud. :P
OAXACA.
Teisip2eval (20. aprill) l2ksin Oaxacasse. See on Mehhiko osariigi Oaxaca pealinn. Mu vend Michel elab ning t88tab seal juba mitu kuud arhitektina. Ta elab koos mu 26-aastase hostonu Morraliga (hostema noorim vend) ning yhe s6bra Kalin´iga, kelle perekond elab Ixtepecis, meiega samal t2naval. Minu hostpere ja tema pere on justkui koos kasvanud, tunnevad yksteist juba kymmekond aastat. Kalin on Victori vanem vend - Victorist olen pisut oma blogisse varemgi kirjutanud, ta on 12-aastane naabripoiss, kes meie internetikohvikus igap2ev abistamas/valvamas k2is.
L2ksin Oaxacasse yksi. Mu hostvanemad saatsid mu kell 4 88sel/varahommikul bussi peale ning hommikul kell 11 oli Kalin mind Oaxaca bussiterminalis juba ootamas. Magasin sel 88l v2ga v2he - kokkuv6ttes ligi 4 tundi. L2ksime k6igepealt nende koju, et kohvri ja hostema poolt saadetud Micheli riided ja s88gid lahti pakkida.
Tundaega olime nende juures ja seej2rel l2ksime Kaliniga linnapeale kirikuid vaatama - need on siin p2ris kuulsad ja t6esti ilusad, kujunduse poolest v2ga detailirohked. Tegin palju pilte, aga yles neid veel ei pane, sest v6tab liiga palju aega - seda teen Eestis olles.
Mul oli nii palju 6nne sellega, et just sel n2dalal, kui mina seal olin, polnud Kalinil ylikoolis tunde - streigi vms p6hjuse t6ttu. Michel oli p2evadl2bi t88l, teda n2gin vaid kuskil alates kella 9-st 6htul ja see oli ka vaid korraks, sest kella 10 ajal l2ks ta juba magama, et j2rgmisel varahommikul uuesti t88le minna. Mu hostonu Morral on lihtsalt t2ielik laiskvorst. Ta ei tee mitte midagi. Meenutab Garfieldi - ainult s88b ja magab. Enda j2relt ei korista ja on yldse ysna yleolev. Tema ei viitsiks lihtsalt kuskile linna peale minnagi.
Kalin tegi ettepaneku teisel p2eval (kolmap2eval) minna Monte Albani. Ma polnud sellest kohast midagi kuulnudki, aga koht oli t6esti v6rratu. Ma pole siin vahetusaasta algusest saati nii palju muru n2inud, kui seal. :P Monte Alban yks m2e otsas asuv suure alaga plats, mis on t2is ajaloolisi pyramiide, millel kyljel on trepid, seega saab pyramiidide otsa ronida ja kogu platsi k6rgelt vaadata. Et kirjeldusest paremini aru saada, panen ka m6ne internetist leitud lingi pildist, mis on tehtud Monte Albanil: http://www.yachana.org/reports/mex07/uploaded_images/IMG_9182-785915.JPG . Olime seal ikka p2ris tykkaega ja ronisime peaaegu iga pyramiidi otsa, kuhu v2hegi lubatud oli. Kuna trepiastmed on tavalistest trepiastmetest palju k6rgemad, v2sitas p2ris kiiresti 2ra, kuid seda naljakam oli. Seal oli palju turiste, enamik grupid olid giididega. Seisime Kaliniga gruppide l2heduses, et m6ndasid giide pisut kuulata, aga see oli pigem natuke m6nitamiseks (v6i siis meelelahutuseks) - yhele ameeriklaste grupile seletas mehhiko giid, kes r22kis ikka eriti vigast inglise keelt. Monte Albanilt lahkusime jala - st tervelt m2elt! Kilomeetrite arvus pole kindel, kuid ligi tundaega k6ndisime m2e otsast alla (pool teed m88da autoteed ning pool teed otseteed pidi, kust ei ole v2ga ohtlik alla k6ndida, st m2gi polnud v2ga j2rsk, kyll aga parajalt k6rge). Micheli, Kalini ja Morrali kodu asub m2ejalamist kuskil km kaugusel, st l2hedal!
6htul l2ksime ka linna peale koos Kalini ja Micheliga. Michel oli meiega vaid paar tundi ja l2ks siis koju 2ra magama, mina ja Kalin j2ime veel mitmeks tunniks. Kuskil kella poole 5 ajal hommikul j6udsime koju (st nende koju) magama.
Neljap2eval l2ksime l6una paiku Kaliniga "al arbol del Tule" (Tule puud) vaatama. See on maailma k6ige j2medama tyvega puu, asub nende kodust kuskil tunniaja kaugusel (busside/taksoga). Tegin sellestki palju pilte. Mis mulle Tule puu juures v2ga meeldis, olid need kujud, mis puutyvest kujunenud on, nagu n2iteks sellel pildil on selgelt n2ha l6vi pea moodi kuju - http://farm1.static.flickr.com/71/196260305_75071d28e0.jpg . Samuti v6is selgelt v2lja tuua elevandi kuju, krokodilli jne. V6rratu just sellep2rast, et keegi pole neid sinna kuidagi voolinud/saaginud nii, puu ise kasvas sellisena.
6htul l2ksime uuesti v2lja, seekord Kalini ja ta s6braga (naljakas s6ber oli, omasooihar :D Tema jutt ja olek ajas terveks 6htuks minu ja Kalini tuju l6busaks).
Reedel olime me p2ris l2bi omadega, ei teinud suurt midagi - ma koristasin seal natuke, viskasin vanu asju minema ja pyhkisin tolmu jms. Kuskil kella 16 ajal l2ksime (j2lle Kaliniga) el centrosse e. linnapeale. Tahtsin endale m2lestuseks midagi osta, samuti viimast p2eva veel linnas natuke ringi jalutada. Kella 10-ni 6htul jalutasime seal ringi ning istusime seal suures "Zocalo" pargis. Kuna oli reede 6htu, toimus seal iga nurga peal midagi - m6ni yritus v6i esines m6ni b2nd, paljudes kohtades olid ka pysti putkad kust myydi s88ki v6i pudipadi. Ja, sugugi mitte h2irivas m6ttes, oli rahvast ylipalju - suurlinna v2rk. El Centro t2navad meenutasid mulle p2ris palju Tallinna vanalinna t2navaid, munakivit2nav ning ka majad olid v2ga sarnases stiilis.
Viimase bussiga koju j6udnud, l2ksid Morral ning yks nende s6ber kuskile v2lja l6butsema. Me Caliniga olime eelnevatest p2evadest juba ysna l2bi omadega. Tellisime maja l2hedusest koju Clayuda ja s6ime telekat vaadates 6htust. Ka Michel oli meiega (oli t88p2evast v2sinud ja viitsimatusega v2lja minemise suhtes).
Laup2eva p2eval viis Kalin mu bussiterminali - oli aeg s2ttida Ixtepeci poole. Kohtusime Micheliga terminalis, ta tuli t88lt otse sinna ja seej2rel l2ksime koos oma kodulinna. Sama p2eva 6htul kell 20 Ixtepeci j6udnud, l2ksime taksoga koju, k2hku pessu ja riideid vahetama ning 20.30 j6udsime Ixtepecis toimuvale jaripeole (h2rjaratsutamisele, -v6itlusele) - mu hostisa ja tema s6ber korraldasid selle jaripeo, seega oli mu terve pere juba selleks ajaks seal ja tegelesid piletitemyygi jms-ga.
Reisimuljed Oaxacast: Mul oli v2ga palju 6nne sellega, et Kalinil just sel n2dalal kooli ei olnud, sest ta vedas mind vaatama kohti/vaatamisv22rsusi, millest mina varem kuulnudki polnud. Kaaslasena poleks mul ka talle midagi ette heita - iga p2ev oli meil nalja ja naeru laialt ja tunnistasime m6lemad, et ei m2letagi, millal viimati niimoodi sydamest naernud olime. Ta oli see, kes Oaxacas iga ideega kaasa v2ga positiivselt kaasa l2ks. Reis l2ks v2gagi asja ette! Tegin Oaxacas yle 300 pildi. :)
Tuesday, February 16, 2010
Jaanuar, veebruar.
Eelmise blogisse sissekande lisamise kuup2eva 88sel 2rkasin ma kuskil kella 3 ajal yles, kuid olin endiselt pooleldi unes. J2rsku tundsin, kuidas terve mu voodi rapub tugevalt ning kuulsin riidekapi edasi-tagasi loksumist - MAAV2RIN! Pigistasin silmad tugevalt kinni, paar hetke hiljem taandus ka maapinna rappumine. V2risesin ehmatusest ylekere. Kuulsin enda toaukse taga liikumist ning hostisa h22lt. Hommikul arutasime sellest hostvanematega. Hostisa ytles mulle, et kui maav2rin peale hakkas l2ks ta Pacot yles 2ratama, et vajaduse korral 6ue joosta juhul, kui maja peaks kokku varisema - Paco ei 2rka just eriti lihtsalt yles. Nad ootasid koridoris, et n2ha, kas l2ks yle v6i mitte. Hostisa ytles, et oli valmis mindki igahetk yles 2ratama, kui peaks uus maav2rin yle k2ima, kuid kuna selle maav2rinaga l6ppes 2ra, ei tulnud ta mulle toaukse taha koputama. Hostisa ytles, et kuskil 5 minutit enne seda maav2rinat oli yks pisut rahulikum raputus yle k2inud. See kogemus hirmutas kyll p2ris jubedalt 2ra (eriti p2rast seda, mis Haiti`l juhtus), kuid tunne uus ja huvitav.
***
Koolis on peale alanud 2. semester. L2ksime kooli ning esimesel p2eval olid stendil k6ikide klasside tunniplaanid yles pandud. Kuna ma olin ainus (ka vahetus6pilastest), kes oli terve 1. semestri grupis "especial", mis t2hendab, et oli tunde nelja erineva klassiga, l2ksin ma Elveri (6ppealajuhataja/koordinaator) k2est kysima, millise tunniplaani j2rgi peaks oma tunde vaatama hakkama. Elver ytles mulle, et varsti uurime seda asja. Nii ma istusin tema kabinetiukse taga oodates. Igakord minust m88dudes (seda juhtus 5-6 korda) ytles ta mulle: "Ahorita," ("Varsti"). Terve esimese tunni sain selle ootamisega vabaks, samuti ka teise tunni... L6puks sain temaga siiski jutule, tulid ka teised vahetus6pilased temaga r22kima. Elver ytles, et sel semestril peame k6ik valima yhe kindla klassi, kus olla tahame. Samuel ja Philipp otsustasid j2tkata oma klassiga - mina j2tkan selle klassiga, kellega koos mul k6ige rohkem tunde varem oli. Olen rahul.
Esimesel semestril andis mulle p6him6tteliselt k6ike tunde Garbajal - igav 6petaja, kes armastab v2ga palju r22kida, ainult dikteerib 6pikutest, et 6pilased saaksid k6ike tundide viisi ymber kirjutada. Ja kusjuures dikteerib kohalike jaoks v2ga kiiresti, minu jaoks veel kiiremini. Yritasin mitu-mitu korda tundides j2lgida ja kaasa kirjutada, aga pidevalt j2in maha ja ei saanud paljudest s6nadest aru - tal on v2ga k2re ja eriline h22l, mis mind arvatavasti aastateks veel kummitama j22b. Ma andsin alla, tema tundides ei teinud ma mitte midagi - vahel magasin, m6nikord joonistasin v6i kirjutasin oma asju vihikusse. Sel semestril on olukord natuke teine. Kui Elver kysis, millise grupiga j2tkata tahan, ytlesin tallegi, et selle grupiga ei taha just selle 6petaja p2rast j2tkata, ma ei m6ista seda 6petajat ja ei j6ua tema tempole j2rele. Ma ei n2inud yldse m6tet niisama tunnis istumisel, kui ma midagi kaasa teha ei saa. Elver teatas, et nyyd annab Garbajal sellele klassile vaid 4 tundi n2dalas (1. semestril oli v2hemalt 4 tundi p2evas). Wuhuhuu! Praegu on mul ka matemaatika tunnid, mida mul esimesel semestril millegip2rast ei olnud jms. Tunnid on erinevate 6petajatega ning teen kaasa k6ike, mida v2hegi oskan/suudan, koolielu l2ks natukene huvitavamaks! Kui teised 6petajad dikteerivad, j6uan nende tempoga isegi oma vihikusse kirjutatud ja matemaatikas saan enamasti ka teemast aru - teemale pihta saamine tekitab hea tunde. :) Muide, siin on igal keskkooli klassil oma ala, mida nad 6pivad. Nende ryhmade j2rgi moodustatakse ka tunnid, mida need klassid saama hakkavad (n2iteks minu ryhmal on 4 korda n2dalas bioloogia, aga teisel sama tasemega klassil pole yldse bioloogiat). Minu klass 6pib "Higine y salud comunitaria" - arstiteadus. M88dunud minestuste ja muude n6rgan2rvilistele kohastele omaduste suhtes on see "ideaalne" ryhm, kuhu mind sobitada, aga pole hullu, ained on p2ris huvitavad isegi.
***
Reedel (29. jaanuar) arutasin klassivenna Julianiga erinevate h22likute h22ldamist. Julian tunneb v2ga huvi eesti keele (v6i pigem yldse erinevate keelte) suhtes ning kysib minult pidevalt igasuguste hispaaniakeelsete s6nade eestikeelseid vasteid. Kuna hispaania keelt k6nelevad inimesed h22ldavad "v" ja "b" yhtemoodi, yritasin talle selgeks teha, et nende k6las on siiski erinevus sees. 6petasin talle seda yhe eestikeelse s6naga, mis omab mitu "v-d" - vahvel.
Yltesin: "H22lda minu j2rgi - vah-vel."Julian enesekindlalt: "Bahbel!" Nii me harjutasime oma 5 minutit, kuid v2lja ei tulnud sellest midagi. L6petasime sellega, et ytlesime silphaaval korda m88da: "Noo... Vah!" Julian: "Bah!" Ma: "VAH!!" Julian: "BAH!!" Hakkasime m6lemad naerma, kuid erinevateks ta neid siiski ei pidanud.
Olen teistegagi varem seda teemat arutanud ja 8elnud sama s6na n2itel ja ka m6ne hispaania keelse s6na n2itel m6lemad h22ldusversioonid. N2iteks: "vahvel" ja "bahbel", kuid nad ei kuule neil kahel h22ldusel erinevust.
Sama p2eva 6htul k2isime paari klassikaaslasega v2ljas. Seltskonnas olid minuga veel Itzel, Julian, Jesse ning Leobardo. K2isime Cenaduria Anelis (s88gikoht, mis avatakse 6htutel), ostsime kaasa 5 clayudat ning l2ksime Itzeli juurde 6htustama. S6ime, kuulasime muusikat ning r22kisime juttu. Hiljem vaatasime Youtube`ist erinevaid videoid. L6bus 6htu oli.
***
Laup2eval (3. jaanuar) k2isime Aneliga yhel pruutneitsi vallaliste 6htul. Oleme varemgi yhte korraldanud paar kuud tagasi. Nagu eelmisel korral, toimus seegi kord see minu hostvanaema kodus ning pruutneitsiks oli Aneli hea s6branna. Seekord oli pisut l6busam, kuna oli rohkem tuttavaid. Kella 23 ajal l2ksin Carmeni, Luisa ning Jairoga diskole. See toimus Salon Karekas, sissep22s oli tasuta ning kuna oli kellegi synnip2eva puhul korraldatud, jagati seal isegi torti ligi 150-le inimesele, kes k6ik kohale olid tulnud. Kuna Anelil ja suurel osal sellest pruutneitsipeo seltskonnast oli plaan minna 88sel La Bolasse (karaokebaari), seega ytles Carmen, et paar tundi hiljem l2hme neile sinna j2rele. Disko muusika oli kyll v6imas ning hea, kuid yritus ise j2i kuidagi magedaks. Kella poole 1 ajal hakkasime La Bolasse minema, avasime juba taksoukse, kui nad ykshaaval ytlesid, et ei tahagi enam minna. L2ksin siis yksi La Bolassse, Anel ja ta s6brannad olid seal. 88sel kella poole 2 ajal j6udsid sinna ka Paco, Ivan ja Amilkar. Meñu (Aneli kihlatu) muutus armukadedaks, et Anel oma s6brannadega nii kaua v2ljas oli (ilma temata) ning k2is teda mitu korda La Bolas 2ra kutsumas, kuid kui Anel natukene juba joonud on, muutub ta teistest v2ga s6ltumatuks ja teeb nii, nagu tema tahab, seega ei l2inud Anel Meñuga kaasa. Enne baari sulgemist tuli La Bola omanik minuga r22kima, kysis mu nime ning laulis yhe laulu, mille ta mulle pyhendas.
Kell 4 suleti La Bola. J2ime veel sinna sealse omanikuga juttu r22kima - selgus, et ta on "mu" (st Paco ja Aneli) kaugelt sugulane, onu. Hostvanemad helistasid mulle kell 4 88sel, sest Meñu oli sel ajal koju helistanud ja 2ra kitunud, et Anel, ei taha La Bolast 2ra tulla. Paco oli oma telefoni v2lja lylitanud ning Aneli telefon ei t88ta, seega j2id nad mulle korduvalt helistama - oma 25 korda v2hemalt selle 88 jooksul. Igal korral ei v6tnud vastu, kuid iga kord vastu v6ttes ytlesid hostvanemad, et tulge juba koju. Mina tahtsin juba minna, uni oli peal ja hostvanematele pahameelt valmistada ei tahtnud. Ytlesin korduvalt ka Anelile ja Pacole, et l2heksime juba, kuid nad ytlesid aina: "Ahorita," ("varsti,"). Kui kodu poole s6itsime vaatasin kellaaega - 5.00. M88dusime hostvanaema majast, Meñu oli t2naval Aneli ootama j22des magama j22nud. L2ksime koju, Paco l2ks kohe yles (talle ei 8eldud midagi) ning Anel sai korralikult riielda - asi selles, et Anel abiellub 5. aprillil ning peab k2ituma ka selle kohaselt, st kuulama oma kihlatut jms.
***
Istusime teisip2eval (2. veebruar) tunnis "Estructura Socioeconomia de Mexico (E.S.E.M), klassivend Lalo (p2risnimega Eduardo) n2itas mulle ja Valeriale oma s6rmel olevat noaga sissel6igatud haava ning ytles: "Aagh... M6nus tunne oli!" Ma tegin suured silmad p2he: "Vaata, et sa nyyd end l6ikuma ei hakka!" Valeria vaatas mulle otsa: "Ta on l6ikunud end juba..." Lalo noogutas n6usolevalt, ma olin s6natu. Lalo astus minu juurde ning n2itas mulle m6ningaid hguseid arme oma k2el. Mind yllatas see yha enam: "Aga... Milleks?!" Ta naeris ja vastas: "Niisama." Ma saan aru, kui Lalo oleks emo, et l6igub end, kuid ei, ta on yks r66msameelsemaid ja s6bralikumaid poisse mu klassis ning l88ki on tal ka tydrukute seas palju (st armuvaludes ei piinle).
***
R22kisin yks 6htu oma naiivse naabri Alexis Caballeroga juttu. Kuna eelmisel aastal k2inud vahetus6pilased Eestist tegid Alexisele nalja, et k6ik eestlased oskavad kohvi vaadates tulevikku ennustada, j2i ta seda uskuma. Sel 6htul, kui internetikohviku ees juttu r22kisime, hakkas Alexis minult kysima: "Aga... Kuidas te ikkagi suudate seda teha?? Maria, l2hme joome kohvi!" Ta nyyd tunneb minu ees isegi hirmu, sest ytles, et Kadri ja Liispet "ennustasid" talle eelmisel aastal ainult halbu asju, mis k6ik t6eks said. Nagu n2iteks, ytles Kadri Alexisele: "Ole koertega ettevaatlik!" Ja paar p2eva hiljem hammustas teda yks koer. Teine kord, kui Alexis tahtis, et Kadri talle midagi ennustaks, ytles Kadri j2lle huupi: "Sinuga juhtub midagi halba." Mingiaeg hiljem j2i Alexis tuuler6ugetesse. See naiivne naaber andis mulle nyyd teada, et ta ei taha, et ma talle ennustaksin, igaksjuhuks. Ma ytlesin, et mulle ei meeldigi ennustada. Ta vajus v2ga m6ttesse ja ytles: "Sa paned mulle nii palju kysimusi p2he!!" Ta T6ESTI sydamest usub seda, et ma kohvi j2rgi tulevikku oskan ennustada, kuigi ma olin terve selle vestluse ajal naerukrampides. Ytlesin: "Eestlased yldiselt ei r22gi sellest v6imest teistele - sa tead liiga palju, ma pean su nyyd 2ra tapma." Ta ajas niii suured silmad p2he :D:D:D. Ma naersin, ta sai siis v2hemalt aru, et see pool naljaga oli - ytlesin talle, et 2rgu uskugu.. Aga ennustamise asja usub ta siiani. Ta isegi yks p2ev kysis minult MSN-is: "Aga... Kuidas sa siiski tead, et Jose Carlos naiste mees on, kui sa teda kunagi yhegi naisega n2inud ei ole?? Ma olen selle peale m6elnud ja j6udsin j2reldusele - sa n2ed seda kohvi lugedes, eksole!!" Oeeeh.... Kahju lausa sellest mehest. Alexis on muide 22-aastane - ma saaks aru, kui ta v2ike laps oleks, et nii hingega sellesse usub.
***
Veebruari algusp2evadel oli ajalehes uudis, et Ixtepeci postkontori ees tapeti 2ra kaks politseinikku. Kuus r88vlit n2gid kell 8.15 hommikul postkontori ees kahte politseinikku, kellelt tahtsid raha r88vida, politseinikud olid parasjagu postkontorisse suuremast summast koosnevat maksu l2inud maksma. Maskeerituna lasti seaduskorraldajatele kuuli p2he ning seej2rel s6itsid seaduse rikkujad minema, raha nad enam r88vida ei j6udnud - kuna nad politseinikud juba maha olid j6udnud lasta, l6id nad kartma, et neile j6utakse k2hku j2rele ning ei vaevunud enam raha r88vima. Nad j6udsid 2ra p6geneda. Pisut k6hedaks ajab fakt, et see k6ik toimus minu kodust kuskil 5-minutilise jalutusk2igu kaugusel ning jalutan sealt m88da peaaegu iga p2ev (iga kord, kui linnapeale l2hen).
***
Pyhap2eval (14. veebruar) k2isime perega pesapalli vaatamas. Paco m2ngib yhes v6istkonnas pesapalli, samuti ka tema s6brad Amilkar ning Ivan, ka Jose Carlos kuulub selle m2ngijaskonna ryhma alla. Nad m2ngisid yhe teise linna v6istkonna vastu. Kell 10.30 l2ksime kohale ning kell 16.00 l6ppes. Mulle meeldis v2ga, igav ei hakanudki (nagu alguses k6ik minu puhul kartsid, kuna see oli mu esimene pesapallim2ng, mida ma vaatamas olen k2inud). Ixtepeci v6istkond v6itis, yay! Kuna mu v2ga klatsijutuhimuline naabripoiss Rodrigo seal oli, saab ka natukene tagantj2rele draamat. Sel p2eval tunnistas Ivan mulle, et ma meeldin talle ja olen juba pikemat aega meeldinud, kuid ta ei julgenud/osanud seda varem tunnistada. Kui Ivan minuga seal juttu r22kis, jooksis mu naabripoiss kohe Jose Carlosele teatama, et Ivan on minust huvitatud, mille peale Jose Carlos mind kurja pilguga j2lgima j2i. Alles n2dal tagasi ytles J. Carlos mulle, et ma olen hull ja haige ja pole tema jaoks keegi.. haha, n2ha on! Hiljem ytles Ivan mulle, et Jose Carlos oli temalt kysinud, kas ma meeldin talle, Ivan vastas talle jaatavalt ning ytles mulle, et J. Carlos ei 8elnud sellepeale midagi, kuid oli n2ha, et sai vihaseks. Mehhiklased on v2ga armukadedad selle teema suhtes.
***
Koolis on peale alanud 2. semester. L2ksime kooli ning esimesel p2eval olid stendil k6ikide klasside tunniplaanid yles pandud. Kuna ma olin ainus (ka vahetus6pilastest), kes oli terve 1. semestri grupis "especial", mis t2hendab, et oli tunde nelja erineva klassiga, l2ksin ma Elveri (6ppealajuhataja/koordinaator) k2est kysima, millise tunniplaani j2rgi peaks oma tunde vaatama hakkama. Elver ytles mulle, et varsti uurime seda asja. Nii ma istusin tema kabinetiukse taga oodates. Igakord minust m88dudes (seda juhtus 5-6 korda) ytles ta mulle: "Ahorita," ("Varsti"). Terve esimese tunni sain selle ootamisega vabaks, samuti ka teise tunni... L6puks sain temaga siiski jutule, tulid ka teised vahetus6pilased temaga r22kima. Elver ytles, et sel semestril peame k6ik valima yhe kindla klassi, kus olla tahame. Samuel ja Philipp otsustasid j2tkata oma klassiga - mina j2tkan selle klassiga, kellega koos mul k6ige rohkem tunde varem oli. Olen rahul.
Esimesel semestril andis mulle p6him6tteliselt k6ike tunde Garbajal - igav 6petaja, kes armastab v2ga palju r22kida, ainult dikteerib 6pikutest, et 6pilased saaksid k6ike tundide viisi ymber kirjutada. Ja kusjuures dikteerib kohalike jaoks v2ga kiiresti, minu jaoks veel kiiremini. Yritasin mitu-mitu korda tundides j2lgida ja kaasa kirjutada, aga pidevalt j2in maha ja ei saanud paljudest s6nadest aru - tal on v2ga k2re ja eriline h22l, mis mind arvatavasti aastateks veel kummitama j22b. Ma andsin alla, tema tundides ei teinud ma mitte midagi - vahel magasin, m6nikord joonistasin v6i kirjutasin oma asju vihikusse. Sel semestril on olukord natuke teine. Kui Elver kysis, millise grupiga j2tkata tahan, ytlesin tallegi, et selle grupiga ei taha just selle 6petaja p2rast j2tkata, ma ei m6ista seda 6petajat ja ei j6ua tema tempole j2rele. Ma ei n2inud yldse m6tet niisama tunnis istumisel, kui ma midagi kaasa teha ei saa. Elver teatas, et nyyd annab Garbajal sellele klassile vaid 4 tundi n2dalas (1. semestril oli v2hemalt 4 tundi p2evas). Wuhuhuu! Praegu on mul ka matemaatika tunnid, mida mul esimesel semestril millegip2rast ei olnud jms. Tunnid on erinevate 6petajatega ning teen kaasa k6ike, mida v2hegi oskan/suudan, koolielu l2ks natukene huvitavamaks! Kui teised 6petajad dikteerivad, j6uan nende tempoga isegi oma vihikusse kirjutatud ja matemaatikas saan enamasti ka teemast aru - teemale pihta saamine tekitab hea tunde. :) Muide, siin on igal keskkooli klassil oma ala, mida nad 6pivad. Nende ryhmade j2rgi moodustatakse ka tunnid, mida need klassid saama hakkavad (n2iteks minu ryhmal on 4 korda n2dalas bioloogia, aga teisel sama tasemega klassil pole yldse bioloogiat). Minu klass 6pib "Higine y salud comunitaria" - arstiteadus. M88dunud minestuste ja muude n6rgan2rvilistele kohastele omaduste suhtes on see "ideaalne" ryhm, kuhu mind sobitada, aga pole hullu, ained on p2ris huvitavad isegi.
***
Reedel (29. jaanuar) arutasin klassivenna Julianiga erinevate h22likute h22ldamist. Julian tunneb v2ga huvi eesti keele (v6i pigem yldse erinevate keelte) suhtes ning kysib minult pidevalt igasuguste hispaaniakeelsete s6nade eestikeelseid vasteid. Kuna hispaania keelt k6nelevad inimesed h22ldavad "v" ja "b" yhtemoodi, yritasin talle selgeks teha, et nende k6las on siiski erinevus sees. 6petasin talle seda yhe eestikeelse s6naga, mis omab mitu "v-d" - vahvel.
Yltesin: "H22lda minu j2rgi - vah-vel."Julian enesekindlalt: "Bahbel!" Nii me harjutasime oma 5 minutit, kuid v2lja ei tulnud sellest midagi. L6petasime sellega, et ytlesime silphaaval korda m88da: "Noo... Vah!" Julian: "Bah!" Ma: "VAH!!" Julian: "BAH!!" Hakkasime m6lemad naerma, kuid erinevateks ta neid siiski ei pidanud.
Olen teistegagi varem seda teemat arutanud ja 8elnud sama s6na n2itel ja ka m6ne hispaania keelse s6na n2itel m6lemad h22ldusversioonid. N2iteks: "vahvel" ja "bahbel", kuid nad ei kuule neil kahel h22ldusel erinevust.
Sama p2eva 6htul k2isime paari klassikaaslasega v2ljas. Seltskonnas olid minuga veel Itzel, Julian, Jesse ning Leobardo. K2isime Cenaduria Anelis (s88gikoht, mis avatakse 6htutel), ostsime kaasa 5 clayudat ning l2ksime Itzeli juurde 6htustama. S6ime, kuulasime muusikat ning r22kisime juttu. Hiljem vaatasime Youtube`ist erinevaid videoid. L6bus 6htu oli.
***
Laup2eval (3. jaanuar) k2isime Aneliga yhel pruutneitsi vallaliste 6htul. Oleme varemgi yhte korraldanud paar kuud tagasi. Nagu eelmisel korral, toimus seegi kord see minu hostvanaema kodus ning pruutneitsiks oli Aneli hea s6branna. Seekord oli pisut l6busam, kuna oli rohkem tuttavaid. Kella 23 ajal l2ksin Carmeni, Luisa ning Jairoga diskole. See toimus Salon Karekas, sissep22s oli tasuta ning kuna oli kellegi synnip2eva puhul korraldatud, jagati seal isegi torti ligi 150-le inimesele, kes k6ik kohale olid tulnud. Kuna Anelil ja suurel osal sellest pruutneitsipeo seltskonnast oli plaan minna 88sel La Bolasse (karaokebaari), seega ytles Carmen, et paar tundi hiljem l2hme neile sinna j2rele. Disko muusika oli kyll v6imas ning hea, kuid yritus ise j2i kuidagi magedaks. Kella poole 1 ajal hakkasime La Bolasse minema, avasime juba taksoukse, kui nad ykshaaval ytlesid, et ei tahagi enam minna. L2ksin siis yksi La Bolassse, Anel ja ta s6brannad olid seal. 88sel kella poole 2 ajal j6udsid sinna ka Paco, Ivan ja Amilkar. Meñu (Aneli kihlatu) muutus armukadedaks, et Anel oma s6brannadega nii kaua v2ljas oli (ilma temata) ning k2is teda mitu korda La Bolas 2ra kutsumas, kuid kui Anel natukene juba joonud on, muutub ta teistest v2ga s6ltumatuks ja teeb nii, nagu tema tahab, seega ei l2inud Anel Meñuga kaasa. Enne baari sulgemist tuli La Bola omanik minuga r22kima, kysis mu nime ning laulis yhe laulu, mille ta mulle pyhendas.
Kell 4 suleti La Bola. J2ime veel sinna sealse omanikuga juttu r22kima - selgus, et ta on "mu" (st Paco ja Aneli) kaugelt sugulane, onu. Hostvanemad helistasid mulle kell 4 88sel, sest Meñu oli sel ajal koju helistanud ja 2ra kitunud, et Anel, ei taha La Bolast 2ra tulla. Paco oli oma telefoni v2lja lylitanud ning Aneli telefon ei t88ta, seega j2id nad mulle korduvalt helistama - oma 25 korda v2hemalt selle 88 jooksul. Igal korral ei v6tnud vastu, kuid iga kord vastu v6ttes ytlesid hostvanemad, et tulge juba koju. Mina tahtsin juba minna, uni oli peal ja hostvanematele pahameelt valmistada ei tahtnud. Ytlesin korduvalt ka Anelile ja Pacole, et l2heksime juba, kuid nad ytlesid aina: "Ahorita," ("varsti,"). Kui kodu poole s6itsime vaatasin kellaaega - 5.00. M88dusime hostvanaema majast, Meñu oli t2naval Aneli ootama j22des magama j22nud. L2ksime koju, Paco l2ks kohe yles (talle ei 8eldud midagi) ning Anel sai korralikult riielda - asi selles, et Anel abiellub 5. aprillil ning peab k2ituma ka selle kohaselt, st kuulama oma kihlatut jms.
***
Istusime teisip2eval (2. veebruar) tunnis "Estructura Socioeconomia de Mexico (E.S.E.M), klassivend Lalo (p2risnimega Eduardo) n2itas mulle ja Valeriale oma s6rmel olevat noaga sissel6igatud haava ning ytles: "Aagh... M6nus tunne oli!" Ma tegin suured silmad p2he: "Vaata, et sa nyyd end l6ikuma ei hakka!" Valeria vaatas mulle otsa: "Ta on l6ikunud end juba..." Lalo noogutas n6usolevalt, ma olin s6natu. Lalo astus minu juurde ning n2itas mulle m6ningaid hguseid arme oma k2el. Mind yllatas see yha enam: "Aga... Milleks?!" Ta naeris ja vastas: "Niisama." Ma saan aru, kui Lalo oleks emo, et l6igub end, kuid ei, ta on yks r66msameelsemaid ja s6bralikumaid poisse mu klassis ning l88ki on tal ka tydrukute seas palju (st armuvaludes ei piinle).
***
R22kisin yks 6htu oma naiivse naabri Alexis Caballeroga juttu. Kuna eelmisel aastal k2inud vahetus6pilased Eestist tegid Alexisele nalja, et k6ik eestlased oskavad kohvi vaadates tulevikku ennustada, j2i ta seda uskuma. Sel 6htul, kui internetikohviku ees juttu r22kisime, hakkas Alexis minult kysima: "Aga... Kuidas te ikkagi suudate seda teha?? Maria, l2hme joome kohvi!" Ta nyyd tunneb minu ees isegi hirmu, sest ytles, et Kadri ja Liispet "ennustasid" talle eelmisel aastal ainult halbu asju, mis k6ik t6eks said. Nagu n2iteks, ytles Kadri Alexisele: "Ole koertega ettevaatlik!" Ja paar p2eva hiljem hammustas teda yks koer. Teine kord, kui Alexis tahtis, et Kadri talle midagi ennustaks, ytles Kadri j2lle huupi: "Sinuga juhtub midagi halba." Mingiaeg hiljem j2i Alexis tuuler6ugetesse. See naiivne naaber andis mulle nyyd teada, et ta ei taha, et ma talle ennustaksin, igaksjuhuks. Ma ytlesin, et mulle ei meeldigi ennustada. Ta vajus v2ga m6ttesse ja ytles: "Sa paned mulle nii palju kysimusi p2he!!" Ta T6ESTI sydamest usub seda, et ma kohvi j2rgi tulevikku oskan ennustada, kuigi ma olin terve selle vestluse ajal naerukrampides. Ytlesin: "Eestlased yldiselt ei r22gi sellest v6imest teistele - sa tead liiga palju, ma pean su nyyd 2ra tapma." Ta ajas niii suured silmad p2he :D:D:D. Ma naersin, ta sai siis v2hemalt aru, et see pool naljaga oli - ytlesin talle, et 2rgu uskugu.. Aga ennustamise asja usub ta siiani. Ta isegi yks p2ev kysis minult MSN-is: "Aga... Kuidas sa siiski tead, et Jose Carlos naiste mees on, kui sa teda kunagi yhegi naisega n2inud ei ole?? Ma olen selle peale m6elnud ja j6udsin j2reldusele - sa n2ed seda kohvi lugedes, eksole!!" Oeeeh.... Kahju lausa sellest mehest. Alexis on muide 22-aastane - ma saaks aru, kui ta v2ike laps oleks, et nii hingega sellesse usub.
***
Veebruari algusp2evadel oli ajalehes uudis, et Ixtepeci postkontori ees tapeti 2ra kaks politseinikku. Kuus r88vlit n2gid kell 8.15 hommikul postkontori ees kahte politseinikku, kellelt tahtsid raha r88vida, politseinikud olid parasjagu postkontorisse suuremast summast koosnevat maksu l2inud maksma. Maskeerituna lasti seaduskorraldajatele kuuli p2he ning seej2rel s6itsid seaduse rikkujad minema, raha nad enam r88vida ei j6udnud - kuna nad politseinikud juba maha olid j6udnud lasta, l6id nad kartma, et neile j6utakse k2hku j2rele ning ei vaevunud enam raha r88vima. Nad j6udsid 2ra p6geneda. Pisut k6hedaks ajab fakt, et see k6ik toimus minu kodust kuskil 5-minutilise jalutusk2igu kaugusel ning jalutan sealt m88da peaaegu iga p2ev (iga kord, kui linnapeale l2hen).
***
Pyhap2eval (14. veebruar) k2isime perega pesapalli vaatamas. Paco m2ngib yhes v6istkonnas pesapalli, samuti ka tema s6brad Amilkar ning Ivan, ka Jose Carlos kuulub selle m2ngijaskonna ryhma alla. Nad m2ngisid yhe teise linna v6istkonna vastu. Kell 10.30 l2ksime kohale ning kell 16.00 l6ppes. Mulle meeldis v2ga, igav ei hakanudki (nagu alguses k6ik minu puhul kartsid, kuna see oli mu esimene pesapallim2ng, mida ma vaatamas olen k2inud). Ixtepeci v6istkond v6itis, yay! Kuna mu v2ga klatsijutuhimuline naabripoiss Rodrigo seal oli, saab ka natukene tagantj2rele draamat. Sel p2eval tunnistas Ivan mulle, et ma meeldin talle ja olen juba pikemat aega meeldinud, kuid ta ei julgenud/osanud seda varem tunnistada. Kui Ivan minuga seal juttu r22kis, jooksis mu naabripoiss kohe Jose Carlosele teatama, et Ivan on minust huvitatud, mille peale Jose Carlos mind kurja pilguga j2lgima j2i. Alles n2dal tagasi ytles J. Carlos mulle, et ma olen hull ja haige ja pole tema jaoks keegi.. haha, n2ha on! Hiljem ytles Ivan mulle, et Jose Carlos oli temalt kysinud, kas ma meeldin talle, Ivan vastas talle jaatavalt ning ytles mulle, et J. Carlos ei 8elnud sellepeale midagi, kuid oli n2ha, et sai vihaseks. Mehhiklased on v2ga armukadedad selle teema suhtes.
Tuesday, January 19, 2010
Ootamatu reaktsioon.
N2gin yhel 88sel unes, et oli tavaline p2ev, olin just mu hostperele kuuluvas internetikohvik "El mero mero´s" valvamas ning helises telefon. Vastasin telefonile: "Bueno?", vastuseks k6las yks eestikeelne "tere!" - mulle helistas mu 6de Monika. R22kisime unes pisut eesti keeles, kuigi mul see enam eriti h2sti v2lja ei tulnud. Hommikul yles 2rgates olin yllatunud: miks ma just Monikat unes n2gin? Kuna ta elab ning t88tab Soomes, on mul temaga 6dedest vast k6ige v2hem kontakti, seega imestas mind, et just tema selleks helistajaks oli.
Natukene hiljem samal p2eval r22kisin msn´is oma venna Marioga juttu, kes ytles mulle, et vanemad olid neil p2evil Soomes k2inud, sest Monika abiellus! Kui imelikult unen2od ikka t88tavad. Kuna Monika mulle suvel juba pulmakleiti n2itas, teadsin, et neil oli plaan abielluda, kuid kuust (r22kimata kuup2evast) ei teadnud ma midagi...
Kindlasti olete uudistest juba kuulnud, et Haitis oli yks tugev maav2rin, mille t6ttu suri yle 100 000 inimese. Me tundsime seda maav2rinat siingi. Ma r22kisin parasjagu telefoni kaudu Kearaga (vah. 6p. USA-st) juttu ning ta kysis: "Maria, did you feel the earthquake just a few minutes ago?!" Ma ei teadnud sellest midagi - ma ei tundnud midagi! Ytlesin talle, et siin kyll mingit maav2rinat minuteada ei olnud, kuid hiljem selgus, et mu hostisa ning hostvanaema siiski tundsid seda, samuti Pancho ning Luisa, kellega ma samal 6htul v2ljas k2isin. Minu siinoleku ajal on olnud ligi 5 maav2rinat, kuid mina olen tundnud ainult yhte.
Ilm on Ixtepecis taaskord ilus ja tuulevaikne. 6htuti ilma p2ikeseta on pisut tuuline, kuid ei ytleks, et oleks v2ga kylm. Kuskil n2dal tagasi, kui oli paar p2eva 18 kraadi ning v2ga tuulist ilma, ytles mu hostema, et viimati tundsid nad sellist kylma 20 aastat tagasi! Neil p2evil r22giti isegi, et Chiapases (kuskil 5 tundi minu linnast) leiti mitu j22tunud iguaani, haha! Ei oleks uskunud, et kuskil 15 kraadi juures m6ni loom 2ra v6ib j22tuda.
Pyhap2eval (17. jaanuar) lasin yhe lubaduse t6ttu endale lisak6rvaaugu teha. Kuna ka Luisa tahtis endale yhte, ytles ta, et tema isa oskab seda ning tegi ettepaneku, et laseme yhel p2eval teha. Leppisime siis kokku pyhap2evaks. Eestis lasin omale aastaid tagasi k6rvaaugud teha yhes salongis, see k2is spetsiaalse pystoliga ning v2ga k2hku, peaaegu et ei tundnudki midagi. Siin aga tehti seda n6elaga. N6el oli tykkaega tugevas alkoholis samal ajal, kui ma enda k6rva j22ga tuimestasin. Ytlesin veel, et pean selle k2igus istuma, sest ma olen vere- ja n6elateemadega ysna n6rgan2rviline. Luisa isa pani siis niidi n6elale taha ning surus mul niidi k6rvalestast l2bi. "AAAAUU!!!" ytlesin sel ajal, kui protsess veel toimus, k6ik ymberringi naersid mu h6igatuse yle. Kuna k6rvalestal on 2 kihti, tundsin, kuidas niit l2bis yhe kihi ning seej2rel teise kihi, kuigi valus eriti ei olnud, natuke ebameeldiv lihtsalt. Paar sekundit hiljem ytles, et on valmis ning sidus niidile s6lme peale, et k6rvaauk kinni ei kasvaks. T6usin siis pysti, et Luisale istumise v6imaluse anda. Tundsin, et pea k2ib ringi, kykitasin kiiresti ja ytlesin: "Eeei... mul k2ib pea pisut ringi." Istusin uuesti toolile, endiselt peas kummitamas pilt, kuidas n6ela k6rvast l2bi torkamine v2lja v6iks n2ha. Pea p88ritus l2ks hetkeks yle, kuid tuli siis tagasi. Toetasin pea k2evarrega laua peale, et seda mitte tunda... J2rsku olin yhes yleni valges ruumis. Keegi karjus mu nime: "Mariaaa!! MARIIIAA!", ma n2gin yhte inimkeha, kuid n2gu oli udune, nii kestis see tykkaega. Hetk hiljem kuulsin mehe h22lt: "Maria, que pasó? Estas bien?" ("Maria, mis juhtus? Kas sinuga on k6ik korras?"). Tundsin siis Luisa isa selle h22le j2rgi 2ra. Avasin silmad - n2gin Luisa isa n2gu ja tundsin, kuidas kukal mu pead toetab. M6tlesin: "Misasja?? Kus ma olen? Aa.. Luisa kodus. Miks mind ymbritseb ligi 10 inimest?? Mis juhtus? Ma minestasin? Mulle tehti k6rvaauk, ma tundsin end halvasti..." ja nii tasapisi hakkas k6ik sekunditega meenuma. Tundsin, et keegi pidevalt katab mu k2ed ning dekoltee piirkonna veega, samuti see v2nge alkoholil6hn, mis mu ninna tungis - Luisa hoidis oma alkoholiga yle kallatud k2ed mu nina all. Sirutasin tugevalt jalad sirgeks, et vere liikuma panna ning n2gin enda ees suurt karja inimesi (terve Luisa pere ning nende sugulased, kes parasjagu kylas olid), kes mulle imestunud n2oga otsa vaatasid. Luisa t6i mulle oma isa palvel yhe pulgakommi, et paremini taastuksin ning hiljem seletasid mulle k6ik oma versiooni, kuidas nad seda n2gid. Samuti ytlesid, et olin p2rast 2rkamist n2ost ylivalge, isegi pisut rohekas.
Istusin veel pisut kuni pulgakomm mu k2es otsa sai ning l2ksin siis kodu poole, Luisa tuli mind saatma. Kui 6ue j6udsime, ytles ta mulle, et ma ehmatasin ta 2ra ning kartis v2ga, kui seda k6ike n2gi. Korduvalt kysis veel, kas tunnen end juba paremini. L2ksime korraks minu juurest l2bi, t6in toast oma k2ekoti ning l2ksime siis Luisa ning ta sugulastega v2lja 6htust s88ma.
J2rgmisel p2eval kysis Luisa minult veel kord, kas tunnen end h2sti ning r22kis mulle, kuidas ta isa olevat temalt eelmisel 6htul kysinud: "Kas sind ehmatas see v2ga 2ra?" Luisa vastas: "Jaa!" Selle peale vastas ta isa: "Ei tee ma sulle seda k6rvaauku t2na! Lykkame homse peale - mis siis saab, kui sina ka 2ra minestad?" :D
Natukene hiljem samal p2eval r22kisin msn´is oma venna Marioga juttu, kes ytles mulle, et vanemad olid neil p2evil Soomes k2inud, sest Monika abiellus! Kui imelikult unen2od ikka t88tavad. Kuna Monika mulle suvel juba pulmakleiti n2itas, teadsin, et neil oli plaan abielluda, kuid kuust (r22kimata kuup2evast) ei teadnud ma midagi...
Kindlasti olete uudistest juba kuulnud, et Haitis oli yks tugev maav2rin, mille t6ttu suri yle 100 000 inimese. Me tundsime seda maav2rinat siingi. Ma r22kisin parasjagu telefoni kaudu Kearaga (vah. 6p. USA-st) juttu ning ta kysis: "Maria, did you feel the earthquake just a few minutes ago?!" Ma ei teadnud sellest midagi - ma ei tundnud midagi! Ytlesin talle, et siin kyll mingit maav2rinat minuteada ei olnud, kuid hiljem selgus, et mu hostisa ning hostvanaema siiski tundsid seda, samuti Pancho ning Luisa, kellega ma samal 6htul v2ljas k2isin. Minu siinoleku ajal on olnud ligi 5 maav2rinat, kuid mina olen tundnud ainult yhte.
Ilm on Ixtepecis taaskord ilus ja tuulevaikne. 6htuti ilma p2ikeseta on pisut tuuline, kuid ei ytleks, et oleks v2ga kylm. Kuskil n2dal tagasi, kui oli paar p2eva 18 kraadi ning v2ga tuulist ilma, ytles mu hostema, et viimati tundsid nad sellist kylma 20 aastat tagasi! Neil p2evil r22giti isegi, et Chiapases (kuskil 5 tundi minu linnast) leiti mitu j22tunud iguaani, haha! Ei oleks uskunud, et kuskil 15 kraadi juures m6ni loom 2ra v6ib j22tuda.
Pyhap2eval (17. jaanuar) lasin yhe lubaduse t6ttu endale lisak6rvaaugu teha. Kuna ka Luisa tahtis endale yhte, ytles ta, et tema isa oskab seda ning tegi ettepaneku, et laseme yhel p2eval teha. Leppisime siis kokku pyhap2evaks. Eestis lasin omale aastaid tagasi k6rvaaugud teha yhes salongis, see k2is spetsiaalse pystoliga ning v2ga k2hku, peaaegu et ei tundnudki midagi. Siin aga tehti seda n6elaga. N6el oli tykkaega tugevas alkoholis samal ajal, kui ma enda k6rva j22ga tuimestasin. Ytlesin veel, et pean selle k2igus istuma, sest ma olen vere- ja n6elateemadega ysna n6rgan2rviline. Luisa isa pani siis niidi n6elale taha ning surus mul niidi k6rvalestast l2bi. "AAAAUU!!!" ytlesin sel ajal, kui protsess veel toimus, k6ik ymberringi naersid mu h6igatuse yle. Kuna k6rvalestal on 2 kihti, tundsin, kuidas niit l2bis yhe kihi ning seej2rel teise kihi, kuigi valus eriti ei olnud, natuke ebameeldiv lihtsalt. Paar sekundit hiljem ytles, et on valmis ning sidus niidile s6lme peale, et k6rvaauk kinni ei kasvaks. T6usin siis pysti, et Luisale istumise v6imaluse anda. Tundsin, et pea k2ib ringi, kykitasin kiiresti ja ytlesin: "Eeei... mul k2ib pea pisut ringi." Istusin uuesti toolile, endiselt peas kummitamas pilt, kuidas n6ela k6rvast l2bi torkamine v2lja v6iks n2ha. Pea p88ritus l2ks hetkeks yle, kuid tuli siis tagasi. Toetasin pea k2evarrega laua peale, et seda mitte tunda... J2rsku olin yhes yleni valges ruumis. Keegi karjus mu nime: "Mariaaa!! MARIIIAA!", ma n2gin yhte inimkeha, kuid n2gu oli udune, nii kestis see tykkaega. Hetk hiljem kuulsin mehe h22lt: "Maria, que pasó? Estas bien?" ("Maria, mis juhtus? Kas sinuga on k6ik korras?"). Tundsin siis Luisa isa selle h22le j2rgi 2ra. Avasin silmad - n2gin Luisa isa n2gu ja tundsin, kuidas kukal mu pead toetab. M6tlesin: "Misasja?? Kus ma olen? Aa.. Luisa kodus. Miks mind ymbritseb ligi 10 inimest?? Mis juhtus? Ma minestasin? Mulle tehti k6rvaauk, ma tundsin end halvasti..." ja nii tasapisi hakkas k6ik sekunditega meenuma. Tundsin, et keegi pidevalt katab mu k2ed ning dekoltee piirkonna veega, samuti see v2nge alkoholil6hn, mis mu ninna tungis - Luisa hoidis oma alkoholiga yle kallatud k2ed mu nina all. Sirutasin tugevalt jalad sirgeks, et vere liikuma panna ning n2gin enda ees suurt karja inimesi (terve Luisa pere ning nende sugulased, kes parasjagu kylas olid), kes mulle imestunud n2oga otsa vaatasid. Luisa t6i mulle oma isa palvel yhe pulgakommi, et paremini taastuksin ning hiljem seletasid mulle k6ik oma versiooni, kuidas nad seda n2gid. Samuti ytlesid, et olin p2rast 2rkamist n2ost ylivalge, isegi pisut rohekas.
Istusin veel pisut kuni pulgakomm mu k2es otsa sai ning l2ksin siis kodu poole, Luisa tuli mind saatma. Kui 6ue j6udsime, ytles ta mulle, et ma ehmatasin ta 2ra ning kartis v2ga, kui seda k6ike n2gi. Korduvalt kysis veel, kas tunnen end juba paremini. L2ksime korraks minu juurest l2bi, t6in toast oma k2ekoti ning l2ksime siis Luisa ning ta sugulastega v2lja 6htust s88ma.
J2rgmisel p2eval kysis Luisa minult veel kord, kas tunnen end h2sti ning r22kis mulle, kuidas ta isa olevat temalt eelmisel 6htul kysinud: "Kas sind ehmatas see v2ga 2ra?" Luisa vastas: "Jaa!" Selle peale vastas ta isa: "Ei tee ma sulle seda k6rvaauku t2na! Lykkame homse peale - mis siis saab, kui sina ka 2ra minestad?" :D
Tuesday, January 12, 2010
2010. aasta algus. Mehhiklased ja muud jutud.
Laup2eval (2. jaanuaril) t2histasime Micheli synnip2eva. L2ksime kuskil kella 17 ajal mu hostvanaema juurde, kuhu kogunes kokku veelgi Micheli s6pru. Samuti oli kohale tulnud mu pool-hostonu Fabian (mu hostisa poolvend, kes on ainult 21-aastane) ning hunnik Cristina s6brannasid - muide, Michel ja Cristina on koos j2lle, kuigi kui Michelilt kysin, kas nad on koos, vastab ta mulle eitavalt, kuid Cristina k2ib j2lle iga p2ev meie juures, seega teen j2relduse, et siiski l2ksid tagasi kokku. 6htul kuskil kella 8 ajal helistas mulle yks tyyp hyydnimega Pancho, kellega olin eelnevatel 6htutel toimunud pidudel tuttavaks saanud (mu hostn6o hea s6ber), kutsus mu esmasp2evaks v2lja ning lubas mulle j2rgmisel p2eval uuesti helistada. P2rast telefonik6net kasutasin juhust k2ia WC-s ning telefoni panin selleks ajaks tagataskusse. Esimeste sekundite jooksul kukkus see potti. V6tsin k2hku v2lja ning hiljem peksin sellest osa vett v2lja, ylej22nud vesi j2i veel sisse. Anti soovitus panna see j2rgmisel p2eval p2ikese k2tte kuivama.
Ylej22nud 6htu l2ks iseenesest korda. U kella 10 ajal tulime siia internetikohvikusse, mis mu hostperele kuulub ning suur osa seltskonnast laulis kordam88da Micheli paar n2dalat tagasi ostetud mikrofoniga karaoket (laulus6nu ning muusika said youtube`ist). Kuskil kella 1 ajal oli enamik Micheli s6pradest koju l2inud, Anelil oli veel suur tahtmine minna edasi La Bola`sse (karaokebaar). Michel ei v6tnud vedu, l2ks magama 2ra, kuid Anel, Meñu, mina ning Fabian l2ksime. La Bola oli suletud, kuigi seal paistis inimesi palju sees olevat - kyllap oli lihtsalt t2is ning seep2rast suleti ka uks. L2ksime siis hoopis La Gasonasse (teine karaokebaar, kuid vahel lastakse ka niisama muusikat ning tantsitakse). Tantsisime palju ning kuskil 3 ajal 88sel l2ksime koju 2ra - Anel ja Meñu 88bisid vanaema juures ning Anel andis mulle koduv6tme kaasa.
Pyhap2eva hommikul 2rkasin yles teadmata, mis kell on ning kuna telefon ei t88danud, ei saanud ma ka kellaaega kuidagi v2lja uurida. Vahetasin riideid ja hiilisin vaikselt Aneli tuppa, et tema voodi peal olevalt telefonilt kella vaadata - kell oli 10 hommikul. Vanemaid polnud kodus, sest nad olid ranchosse l2inud pmst terveks p2evaks. Hommikul panin esimese asjana oma telefoni p2ikese k2tte kuivama. Paar tundi hiljem n2itas see kyll pilti, kuid hakkas ise mu s6pradele helistama ning ilma, et mina yhtegi nuppu vajutaks, kirjutas ekraanile "33363366". Kuna telefon on mul siin igap2evaelus p2ris oluline ning vana telefon oli 3-4 aastat vana (st polnud m6tet parandusse saata), l2ksin kohe uut ostma. Otsisin midagi odavat, millega saaks helistada ning s6numeid saata ja millel oleks bluetooth - see oli mu ainus eelistus. Telefonipoes oli myygimees v2ga asjalik - kysis umbes, mis hinnavahemikus ma telefoni otsin ning mis eelistustega (funktsioonieelistused ning kas klapiga, slideklapiga v6i klapita). Leidsin endale l6puks sobiva, ta lasi veel u 500 pesot hinnast alla ning telefoniga oli kaasas 1 GB telefonim2lu. Samuti oli see odavaim variant bluetoothiga - sain telefoni 1090 pesoga, olen seda siiani poolteist n2dalat kasutanud ning igati rahul. Oma vana telefoni panin j2rgmisel p2eval uuesti terveks p2evaks p2ikese k2tte kuivama. L6puks t88tasid vanal telefonil ka nupud, kuid ka siis, kui ta oli v2lja lylitatud, n2itas ekraan valgust, seega tyhjendab akut koguaeg. Vana j2tsin sahtlisse.
Paar p2eva hiljem r22kis mu hostisa mulle, kuidas ma p2rast Micheli synnip2eva j2rgmisel hommikul segast juttu olin ajanud. Ma olin unesegasena hostemaga r22kinud (st ise endiselt magasin, kuid t6usin pysti ja r22kisin juttu) ning hiljem tagasi magama l2inud. Kui yles 2rkasin, ei teadnud ma sellest mitte midagi. 3. jaanuari varahommikul oli hostema mu toauksele koputanud. Avasin ukse. Hostema: "Maria, Anel ei tulnud teiega koos koju?" Ma: "Tuli kyll, tulime k6ik koos koju.." Ta: "Kus Anel on?" Ma: "Siinsamas, oma toas on." Hostema: "Teda pole oma toas!" Ma: "Hmm... Siis ma ei tea." ja l2ksin tagasi magama. :D Ma teadsin t2pselt, et Anel j2i vanaema juurde! Ma tean, et Peetril (mu vennal) on seda varasemate aastate jooksul paar korda ikka juhtunud, et 2rkab keset 88d, paneb kapiukse kinni ning l2heb tagasi magama, vahel sonib ka midagi vahele, kuid minul seda varem nii selgelt juhtunud ei ole.
Ixtepecis on yks kingapood, kust saab kataloogist tellida ning j6uavad paari p2evaga kohale, m6ned eksemplarid on poes ka olemas, mida saab kohe 2ra osta. Selles poes t88tab kolm meest - kaks noort ning yks vana. Vanem mees on kuskil 40-aastane ning igakord, kui ma sinna l2hen, r22gib ta minuga pikalt (kysib, kas ma juba kohalikes randades olen k2inud ja mis linnasid ma mehhikost yleyldse veel kylastanud olen jms). Igakord, kui Anel v6i mu hostema sinna l2hevad, kysib see t88taja, miks mina kaasa ei l2inud ning saadab mulle tervitusi. Kuna Anel on selles poes pysiklient ning saab allahindlust, teavad nad kodunumbrit. Paar p2eva tagasi olevat see mees siia mu koju helistanud ning minu j2rele kysinud. Meñu oli vastu v6tnud ning 8elnud, et mind ei ole. Samuti kysis, miks ta mind otsib vms, mees vastas: "Niisama, tahtsin natuke Mariaga juttu r22kida." Meñu ytles uuesti, et mind pole ning pani telefoni hargile. Loodetavasti ta enam ei helista siia..
Ysna syrr on see, kuidas kaks minu hostonu (pisut yle 20-aastased) - yks on hostema n6bu vist, igatahes ytlevad Anel, Michel ja Paco, et ta on onu - mulle s6numeid saadavad. Vahel hommikuti, et soovida ilusat p2evaj2tku. Samuti niisama, et kysida kuidas l2heb ja kirjutavad komplimente... Endal suht naljakas m6elda ning olen neilegi 8elnud, et nad on mu ONUD, aga siis vabandavad nad v2lja sellega, et nemad nii ei tunne.
Kuna mu hostema internetikohvikut omab, k2ivad tihti igasugused erinevad myygimehed, -naised talle asju myymas. Samuti k2ib iga p2ev tortillatyyp, umbes minu vanune. N2gin teda oma s6pradega 24. detsembril eemalt ka diskol ning ta t6stis oma 6lletopsi minu suunas, et 8elda terviseks. J2rgmisel p2eval, kui ta tortillat siin myymas k2is kysisin ta k2est, mis kell ta diskolt lahkus. Vahetasin temaga paar lauset. Hiljem olevat ta Victorile 8elnud: "Hey! La gwera se cayó conmigo!" (otset6lkes: "gwera kukkus koos minuga"), umbes nagu ma olen nyyd temaga koos v6i olen temasse armunud v6i midagi sellist. P2ris pikalt sai naerda selle yle.
Siin on nendel Mehhiko tyypidel yldse mingi teema sellega, et nad koguaeg arvavad, et nad tegid midagi, mis mind pahandas vms. Pancho helistas mulle 6 korda j2rjest (mu telefon oli h22letu ja teise laua peal) ning kui l6puks 7. helistamise korral vastu v6tsin, seletasin, et ei olnud telefoni l2heduses. Hiljem ta ikka saatis mulle s6numi: "Ma m6tlesin, et sa ei tahtnud minuga r22kida - kas ma tegin midagi, mis sind pahandas?" Teisip2eval (12. jaanuaril) tuli Angel (yks minuvanune naabripoiss, kes Victorilt minu kohta pidevalt p2rib) siia midagi ostma. Kuna olin yksi internetikohvikus, ostis ta oma asjad 2ra, hakkas juba minema, kuid tuli hetk hiljem tagasi ja kysis, kas ma olen pahane ta peale. Ma kysisin, et miks peaks, ta vastas, et ma ei tervitanud teda ykskord, kui ta siin k2is, seega eeldas, et ta tegi midagi halvasti. :D
Rolando, kes mind aegajalt siin kylastamas k2ib ja kellega me v2ljas neil kordadel juttu r22gime, ei k2inud siin paar p2eva ja siis saatis mulle yhel p2eval s6numi, et ta loodab, et ta ei teinud midagi valesti, mis mulle probleeme oleks tekitanud.
Mu hostisa pidevalt naerab selle yle, et mitmel korral on juhtunud seda, et r22gin n2iteks Rolandoga v2ljas juttu ja siis ilmub Pancho, kes tahab ka minuga juttu r22kida v6i r22gin Panchoga v2ljas juttu ja tuleb juurde Alexis. Hostisa naerab ja ytleb, et varsti on oodata kaklust. T2na kysis minu k2est, kelle poolt ma oleksin ja kes minu arvates v6idaks, haha.
Siin internetikohvikus k2ivad aegajalt kaks mormooni. Kui nad siia tulid, ehmatas p2ris 2ra, sest m6lemad on v2ga pikad (mehhiklaste kohta) - kuskil 1,90 m ehk. Yks h2sti k6hn ning teine j2llegi tysedama poolne. Nad tulid x-boxiga m2ngima. P2rast seda esimest korda hakkasidki nad siin ysna tihti k2ima, vahel yle p2eva ja nii. K6hn mormoon hakkas minult yks p2ev kysimusi kysima ja igakord siit lahkudes tegi mulle komplimente - kuna ta oskas natuke inglise keelt, ytles ta neid s6nu inglise keeles. Samuti kysis yks p2ev minult: "Que dice tu boyfriend?" ("Mida ytleb su poiss?"). Mu hostemaga r22kisid nad sellest yhel p2eval - nendel mormoonidel ei tohi maikuuni tydrukutki olla, haha. Yhel 6htul (kuskil 2-3 n2dalat tagasi) r22kisin Rolandoga siin internetikohvikus juttu, k6hnem mormoon kasutas parasjagu arvutit ning p88ras iga natukese aja tagant pead ja p6rnitses mind kurja n2oga. Hiljem l2ksime 6ue juttu r22kima, internetikohviku ette. Mormoon m88dus minust - iga kord siit lahkudes oli ta varem minu k2tt surunud ning headaega soovinud. Sel 6htul kui nad minust ja Rolandost m88dusid, ytles tysedam mormoon mulle "Hasta luego, adios.." aga k6hnem ei vaadanud minu poolegi, ytles ainult: "Con permiso!" (u nagu: "Vabandage!") ja l2ks pahasena. J2rgmistel kordadel ta natuke ikka r22kis minuga - viha oli natuke lahtunud. T2na (13. jaanuaril) ytles hostema mulle, et tysedam mormoon k2is siin m2ngimas j2lle, kuid seekord yhe teise mormooniga ning ytles, et k6hnem vahetas kirikut.
Laup2eval (9. jaanuaril) k2isime Maria Luisaga linnapeal. M88dusime yhest poest, kus myyakse valmis kana. Seal t88tab yks noor tyyp (kuskil minu vanune) ning oli sel hetkel oma s6braga. Kui m88dusime, h6ikasid nad kooris n8 vihjega mu heledale nahale, et neil on heledat kana (pollo light). K2isime Maria Luisaga yhes poes ning hiljem pidime uuesti sealt m88duma. Kui juba ysna kaugel olime, h6ikas tyyp mulle j2rele: "Ma kingin sulle yhe kana, kui sa kingid mulle oma naeratuse!" Hakkasime naerma. Kodu poole minnes j2i see uuesti meile tee peale - noormees ytles mulle: "Oota natuke!" ja k2hku haaras grillilt yhe suure kana, hakkis selle tykkideks. Ma mainisin vahele: "Ma pole isegi raha praegu..." Ta: "Eiei, ma kingin selle sulle!! Sa naeratasid mulle." Ma m6tlesin, et ta annab mulle tyki kana kaasa, aga ei, ta pani k6ik tykid kilekotti koos yhe taldrikuga ning andis mulle. Viisin koju. Mina, Rodrigo, Anel, Cristina ning Michel, natuke ka hostema s6ime seda ja j2i ylegi. Ykskord kui olin hostemaga ning m88dusime yhest myyginaisest, h6igati samuti, et neil on kamote light`i, hostema hakkas valjult naerma. Neil on gwerade ja light asjadega mingi teema siin vist...
Kui ma selle oma kanaga kodu poole k6ndisin, n2gin ma enda kodut2naval Salon Kareka omanikku. Julie (vah. 6pilane Norrast, kes poole aasta pealt oma riiki naases) elas selle h2rra ning tema perekonna juures. Kuna Julie tagasi Norrasse l2ks ning Philipp pidi perekonda vahetama (Philippi pere kolis P6hja-Mehhikosse), v6ttis see perekond Philippi enda juurde elama. Salon Kareka omanikule meeldib juua - ma olen teda nii m6nigi kord purjus peaga n2inud (Espinalis tegi j6i ta Philippiga nii m6negi kokteili 2ra ning l6puks ronis ka oma kokteilitopsiga lavale 6petajate sekka, kust ta k2hku j2lle alla kupatati), nii ka sel 6htul. Ta tuli mind tervitama ning r22kis mulle, kui 6nnelik ta on, et ta Julie kaudu minu ning Philippiga ikka tuttavaks sai ja kuidas Philipp on t6esti nagu oma poeg talle ning talle meeldib v2ga, et Philipp nendega elab. Sinna juurde mainis veel, et talle meeldiks, kui mina ka tema perega elaksin. :D See h2rra tutvustas ka mulle oma kaast88list, kes paistis samuti napsune olevat. Kaast88line ytles: "Ma olen 53-aastane, kuid sinusuguseid neiusid r88viks kyll 2ra.." Siin on vist naiste r88vimisega ka mingi teema - "p6hikompliment", mis tehakse. Salon Kareka omanikuga r22kisime veel Juliest natuke ja l6petuseks kallistas ta mind 2 korda ja soovis mulle k6ike head ja parimat kaasa, paistis, et ei puudunud eriti palju, et tal pisargi p6selt alla oleks voolanud, haha.
Sel 6htul oli p2ris armas see, kuidas oli kuskil tundaega, kui k6ik olid kodus, v2ljas oli tugev tuul. Kodus olime mina, Michel, ta tydruk Cristina, Anel, ta poiss Meñu, hostvanemad ning Paco. Istusime k6ik s88gitoas ning r22kisime juttu erinevatest naljakatest situatsioonidest, samuti yhest hostn6o vanaemast Litcha´st, kes joob iga p2ev ja siis ajab v2ga hullu juttu suust v2lja. Samuti arvab Litcha siiani, et ma ei oska hispaania keelt. Kui ta mind oma vennale tutvustas, kes Mexicost (pealinnast) kohale tuli, kysis ta vend minult: "Kui kaua sa juba Mehhikos oled elanud?" Litcha vastas siis mulle nagu ma oleks alaarenenud (2 korda valjema h22lega ning s6nu ykshaaval selgelt v2lja h22ldades): "KUI KAUA...?" ning ytles siis oma vennale: "Asi selles, et ta ei saa hispaania keelest aru!" Ma: "Saan kyll.." Ta j2tkas: "Ta ei saa aru!" :D
Natuke ka siinsest kliimast: kohalikud on yllatunud, et siin j6udis t6esti k2tte kylm aeg - 6ues on 18 kraadi! R22gitakse, et varasematel aastatel pole siin nii kylm olnud, samuti on sel ajal, kui ma siin olen olnud, yllatavalt v2he vihmast ilma - v2hem, kui kymnel p2eval olen nende 5 siinoleku kuu jooksul vihma n2inud. Tegelikult, kui aus olla, hakkab minulgi siin lyhikeste k2istega vaikselt jahe, kuna v2ljas on tugev tuul ja kuigi on 18 kraadi, on p2ikeseta ikkagi jahe. Juba olen harjunud siinse palava ilmaga, kuid yks fliis-pusa peale ja k2ib kah.
Natuke viimaste kuude jooksul tehtud pilte panin ka yles, sest vanemad orkutis kontot ei oma. http://nagi.ee/photos/MariaMehhikos/sets/245751/
Ylej22nud 6htu l2ks iseenesest korda. U kella 10 ajal tulime siia internetikohvikusse, mis mu hostperele kuulub ning suur osa seltskonnast laulis kordam88da Micheli paar n2dalat tagasi ostetud mikrofoniga karaoket (laulus6nu ning muusika said youtube`ist). Kuskil kella 1 ajal oli enamik Micheli s6pradest koju l2inud, Anelil oli veel suur tahtmine minna edasi La Bola`sse (karaokebaar). Michel ei v6tnud vedu, l2ks magama 2ra, kuid Anel, Meñu, mina ning Fabian l2ksime. La Bola oli suletud, kuigi seal paistis inimesi palju sees olevat - kyllap oli lihtsalt t2is ning seep2rast suleti ka uks. L2ksime siis hoopis La Gasonasse (teine karaokebaar, kuid vahel lastakse ka niisama muusikat ning tantsitakse). Tantsisime palju ning kuskil 3 ajal 88sel l2ksime koju 2ra - Anel ja Meñu 88bisid vanaema juures ning Anel andis mulle koduv6tme kaasa.
Pyhap2eva hommikul 2rkasin yles teadmata, mis kell on ning kuna telefon ei t88danud, ei saanud ma ka kellaaega kuidagi v2lja uurida. Vahetasin riideid ja hiilisin vaikselt Aneli tuppa, et tema voodi peal olevalt telefonilt kella vaadata - kell oli 10 hommikul. Vanemaid polnud kodus, sest nad olid ranchosse l2inud pmst terveks p2evaks. Hommikul panin esimese asjana oma telefoni p2ikese k2tte kuivama. Paar tundi hiljem n2itas see kyll pilti, kuid hakkas ise mu s6pradele helistama ning ilma, et mina yhtegi nuppu vajutaks, kirjutas ekraanile "33363366". Kuna telefon on mul siin igap2evaelus p2ris oluline ning vana telefon oli 3-4 aastat vana (st polnud m6tet parandusse saata), l2ksin kohe uut ostma. Otsisin midagi odavat, millega saaks helistada ning s6numeid saata ja millel oleks bluetooth - see oli mu ainus eelistus. Telefonipoes oli myygimees v2ga asjalik - kysis umbes, mis hinnavahemikus ma telefoni otsin ning mis eelistustega (funktsioonieelistused ning kas klapiga, slideklapiga v6i klapita). Leidsin endale l6puks sobiva, ta lasi veel u 500 pesot hinnast alla ning telefoniga oli kaasas 1 GB telefonim2lu. Samuti oli see odavaim variant bluetoothiga - sain telefoni 1090 pesoga, olen seda siiani poolteist n2dalat kasutanud ning igati rahul. Oma vana telefoni panin j2rgmisel p2eval uuesti terveks p2evaks p2ikese k2tte kuivama. L6puks t88tasid vanal telefonil ka nupud, kuid ka siis, kui ta oli v2lja lylitatud, n2itas ekraan valgust, seega tyhjendab akut koguaeg. Vana j2tsin sahtlisse.
Paar p2eva hiljem r22kis mu hostisa mulle, kuidas ma p2rast Micheli synnip2eva j2rgmisel hommikul segast juttu olin ajanud. Ma olin unesegasena hostemaga r22kinud (st ise endiselt magasin, kuid t6usin pysti ja r22kisin juttu) ning hiljem tagasi magama l2inud. Kui yles 2rkasin, ei teadnud ma sellest mitte midagi. 3. jaanuari varahommikul oli hostema mu toauksele koputanud. Avasin ukse. Hostema: "Maria, Anel ei tulnud teiega koos koju?" Ma: "Tuli kyll, tulime k6ik koos koju.." Ta: "Kus Anel on?" Ma: "Siinsamas, oma toas on." Hostema: "Teda pole oma toas!" Ma: "Hmm... Siis ma ei tea." ja l2ksin tagasi magama. :D Ma teadsin t2pselt, et Anel j2i vanaema juurde! Ma tean, et Peetril (mu vennal) on seda varasemate aastate jooksul paar korda ikka juhtunud, et 2rkab keset 88d, paneb kapiukse kinni ning l2heb tagasi magama, vahel sonib ka midagi vahele, kuid minul seda varem nii selgelt juhtunud ei ole.
Ixtepecis on yks kingapood, kust saab kataloogist tellida ning j6uavad paari p2evaga kohale, m6ned eksemplarid on poes ka olemas, mida saab kohe 2ra osta. Selles poes t88tab kolm meest - kaks noort ning yks vana. Vanem mees on kuskil 40-aastane ning igakord, kui ma sinna l2hen, r22gib ta minuga pikalt (kysib, kas ma juba kohalikes randades olen k2inud ja mis linnasid ma mehhikost yleyldse veel kylastanud olen jms). Igakord, kui Anel v6i mu hostema sinna l2hevad, kysib see t88taja, miks mina kaasa ei l2inud ning saadab mulle tervitusi. Kuna Anel on selles poes pysiklient ning saab allahindlust, teavad nad kodunumbrit. Paar p2eva tagasi olevat see mees siia mu koju helistanud ning minu j2rele kysinud. Meñu oli vastu v6tnud ning 8elnud, et mind ei ole. Samuti kysis, miks ta mind otsib vms, mees vastas: "Niisama, tahtsin natuke Mariaga juttu r22kida." Meñu ytles uuesti, et mind pole ning pani telefoni hargile. Loodetavasti ta enam ei helista siia..
Ysna syrr on see, kuidas kaks minu hostonu (pisut yle 20-aastased) - yks on hostema n6bu vist, igatahes ytlevad Anel, Michel ja Paco, et ta on onu - mulle s6numeid saadavad. Vahel hommikuti, et soovida ilusat p2evaj2tku. Samuti niisama, et kysida kuidas l2heb ja kirjutavad komplimente... Endal suht naljakas m6elda ning olen neilegi 8elnud, et nad on mu ONUD, aga siis vabandavad nad v2lja sellega, et nemad nii ei tunne.
Kuna mu hostema internetikohvikut omab, k2ivad tihti igasugused erinevad myygimehed, -naised talle asju myymas. Samuti k2ib iga p2ev tortillatyyp, umbes minu vanune. N2gin teda oma s6pradega 24. detsembril eemalt ka diskol ning ta t6stis oma 6lletopsi minu suunas, et 8elda terviseks. J2rgmisel p2eval, kui ta tortillat siin myymas k2is kysisin ta k2est, mis kell ta diskolt lahkus. Vahetasin temaga paar lauset. Hiljem olevat ta Victorile 8elnud: "Hey! La gwera se cayó conmigo!" (otset6lkes: "gwera kukkus koos minuga"), umbes nagu ma olen nyyd temaga koos v6i olen temasse armunud v6i midagi sellist. P2ris pikalt sai naerda selle yle.
Siin on nendel Mehhiko tyypidel yldse mingi teema sellega, et nad koguaeg arvavad, et nad tegid midagi, mis mind pahandas vms. Pancho helistas mulle 6 korda j2rjest (mu telefon oli h22letu ja teise laua peal) ning kui l6puks 7. helistamise korral vastu v6tsin, seletasin, et ei olnud telefoni l2heduses. Hiljem ta ikka saatis mulle s6numi: "Ma m6tlesin, et sa ei tahtnud minuga r22kida - kas ma tegin midagi, mis sind pahandas?" Teisip2eval (12. jaanuaril) tuli Angel (yks minuvanune naabripoiss, kes Victorilt minu kohta pidevalt p2rib) siia midagi ostma. Kuna olin yksi internetikohvikus, ostis ta oma asjad 2ra, hakkas juba minema, kuid tuli hetk hiljem tagasi ja kysis, kas ma olen pahane ta peale. Ma kysisin, et miks peaks, ta vastas, et ma ei tervitanud teda ykskord, kui ta siin k2is, seega eeldas, et ta tegi midagi halvasti. :D
Rolando, kes mind aegajalt siin kylastamas k2ib ja kellega me v2ljas neil kordadel juttu r22gime, ei k2inud siin paar p2eva ja siis saatis mulle yhel p2eval s6numi, et ta loodab, et ta ei teinud midagi valesti, mis mulle probleeme oleks tekitanud.
Mu hostisa pidevalt naerab selle yle, et mitmel korral on juhtunud seda, et r22gin n2iteks Rolandoga v2ljas juttu ja siis ilmub Pancho, kes tahab ka minuga juttu r22kida v6i r22gin Panchoga v2ljas juttu ja tuleb juurde Alexis. Hostisa naerab ja ytleb, et varsti on oodata kaklust. T2na kysis minu k2est, kelle poolt ma oleksin ja kes minu arvates v6idaks, haha.
Siin internetikohvikus k2ivad aegajalt kaks mormooni. Kui nad siia tulid, ehmatas p2ris 2ra, sest m6lemad on v2ga pikad (mehhiklaste kohta) - kuskil 1,90 m ehk. Yks h2sti k6hn ning teine j2llegi tysedama poolne. Nad tulid x-boxiga m2ngima. P2rast seda esimest korda hakkasidki nad siin ysna tihti k2ima, vahel yle p2eva ja nii. K6hn mormoon hakkas minult yks p2ev kysimusi kysima ja igakord siit lahkudes tegi mulle komplimente - kuna ta oskas natuke inglise keelt, ytles ta neid s6nu inglise keeles. Samuti kysis yks p2ev minult: "Que dice tu boyfriend?" ("Mida ytleb su poiss?"). Mu hostemaga r22kisid nad sellest yhel p2eval - nendel mormoonidel ei tohi maikuuni tydrukutki olla, haha. Yhel 6htul (kuskil 2-3 n2dalat tagasi) r22kisin Rolandoga siin internetikohvikus juttu, k6hnem mormoon kasutas parasjagu arvutit ning p88ras iga natukese aja tagant pead ja p6rnitses mind kurja n2oga. Hiljem l2ksime 6ue juttu r22kima, internetikohviku ette. Mormoon m88dus minust - iga kord siit lahkudes oli ta varem minu k2tt surunud ning headaega soovinud. Sel 6htul kui nad minust ja Rolandost m88dusid, ytles tysedam mormoon mulle "Hasta luego, adios.." aga k6hnem ei vaadanud minu poolegi, ytles ainult: "Con permiso!" (u nagu: "Vabandage!") ja l2ks pahasena. J2rgmistel kordadel ta natuke ikka r22kis minuga - viha oli natuke lahtunud. T2na (13. jaanuaril) ytles hostema mulle, et tysedam mormoon k2is siin m2ngimas j2lle, kuid seekord yhe teise mormooniga ning ytles, et k6hnem vahetas kirikut.
Laup2eval (9. jaanuaril) k2isime Maria Luisaga linnapeal. M88dusime yhest poest, kus myyakse valmis kana. Seal t88tab yks noor tyyp (kuskil minu vanune) ning oli sel hetkel oma s6braga. Kui m88dusime, h6ikasid nad kooris n8 vihjega mu heledale nahale, et neil on heledat kana (pollo light). K2isime Maria Luisaga yhes poes ning hiljem pidime uuesti sealt m88duma. Kui juba ysna kaugel olime, h6ikas tyyp mulle j2rele: "Ma kingin sulle yhe kana, kui sa kingid mulle oma naeratuse!" Hakkasime naerma. Kodu poole minnes j2i see uuesti meile tee peale - noormees ytles mulle: "Oota natuke!" ja k2hku haaras grillilt yhe suure kana, hakkis selle tykkideks. Ma mainisin vahele: "Ma pole isegi raha praegu..." Ta: "Eiei, ma kingin selle sulle!! Sa naeratasid mulle." Ma m6tlesin, et ta annab mulle tyki kana kaasa, aga ei, ta pani k6ik tykid kilekotti koos yhe taldrikuga ning andis mulle. Viisin koju. Mina, Rodrigo, Anel, Cristina ning Michel, natuke ka hostema s6ime seda ja j2i ylegi. Ykskord kui olin hostemaga ning m88dusime yhest myyginaisest, h6igati samuti, et neil on kamote light`i, hostema hakkas valjult naerma. Neil on gwerade ja light asjadega mingi teema siin vist...
Kui ma selle oma kanaga kodu poole k6ndisin, n2gin ma enda kodut2naval Salon Kareka omanikku. Julie (vah. 6pilane Norrast, kes poole aasta pealt oma riiki naases) elas selle h2rra ning tema perekonna juures. Kuna Julie tagasi Norrasse l2ks ning Philipp pidi perekonda vahetama (Philippi pere kolis P6hja-Mehhikosse), v6ttis see perekond Philippi enda juurde elama. Salon Kareka omanikule meeldib juua - ma olen teda nii m6nigi kord purjus peaga n2inud (Espinalis tegi j6i ta Philippiga nii m6negi kokteili 2ra ning l6puks ronis ka oma kokteilitopsiga lavale 6petajate sekka, kust ta k2hku j2lle alla kupatati), nii ka sel 6htul. Ta tuli mind tervitama ning r22kis mulle, kui 6nnelik ta on, et ta Julie kaudu minu ning Philippiga ikka tuttavaks sai ja kuidas Philipp on t6esti nagu oma poeg talle ning talle meeldib v2ga, et Philipp nendega elab. Sinna juurde mainis veel, et talle meeldiks, kui mina ka tema perega elaksin. :D See h2rra tutvustas ka mulle oma kaast88list, kes paistis samuti napsune olevat. Kaast88line ytles: "Ma olen 53-aastane, kuid sinusuguseid neiusid r88viks kyll 2ra.." Siin on vist naiste r88vimisega ka mingi teema - "p6hikompliment", mis tehakse. Salon Kareka omanikuga r22kisime veel Juliest natuke ja l6petuseks kallistas ta mind 2 korda ja soovis mulle k6ike head ja parimat kaasa, paistis, et ei puudunud eriti palju, et tal pisargi p6selt alla oleks voolanud, haha.
Sel 6htul oli p2ris armas see, kuidas oli kuskil tundaega, kui k6ik olid kodus, v2ljas oli tugev tuul. Kodus olime mina, Michel, ta tydruk Cristina, Anel, ta poiss Meñu, hostvanemad ning Paco. Istusime k6ik s88gitoas ning r22kisime juttu erinevatest naljakatest situatsioonidest, samuti yhest hostn6o vanaemast Litcha´st, kes joob iga p2ev ja siis ajab v2ga hullu juttu suust v2lja. Samuti arvab Litcha siiani, et ma ei oska hispaania keelt. Kui ta mind oma vennale tutvustas, kes Mexicost (pealinnast) kohale tuli, kysis ta vend minult: "Kui kaua sa juba Mehhikos oled elanud?" Litcha vastas siis mulle nagu ma oleks alaarenenud (2 korda valjema h22lega ning s6nu ykshaaval selgelt v2lja h22ldades): "KUI KAUA...?" ning ytles siis oma vennale: "Asi selles, et ta ei saa hispaania keelest aru!" Ma: "Saan kyll.." Ta j2tkas: "Ta ei saa aru!" :D
Natuke ka siinsest kliimast: kohalikud on yllatunud, et siin j6udis t6esti k2tte kylm aeg - 6ues on 18 kraadi! R22gitakse, et varasematel aastatel pole siin nii kylm olnud, samuti on sel ajal, kui ma siin olen olnud, yllatavalt v2he vihmast ilma - v2hem, kui kymnel p2eval olen nende 5 siinoleku kuu jooksul vihma n2inud. Tegelikult, kui aus olla, hakkab minulgi siin lyhikeste k2istega vaikselt jahe, kuna v2ljas on tugev tuul ja kuigi on 18 kraadi, on p2ikeseta ikkagi jahe. Juba olen harjunud siinse palava ilmaga, kuid yks fliis-pusa peale ja k2ib kah.
Natuke viimaste kuude jooksul tehtud pilte panin ka yles, sest vanemad orkutis kontot ei oma. http://nagi.ee/photos/MariaMehhikos/sets/245751/
Monday, January 4, 2010
J6ulud - kus? Misasja? Millal?!
Juba paar kuud tagasi kysisin m6nelt oma klassikaaslaselt ning samuti oma hostemalt, millised on Mehhiko j6ulutraditsioonid. Mulle vastati, et siin on mingisugune `niño dios` (otset6lkes: poiss jumal), kes on tegelikult yks nukk ja mida hoitakse 24. 6htul syles ning lauldakse talle, et see n8 "magama j22ks".
24. detsembril sain aru, et Mehhikos (v6i v2hemalt Ixtepecis, minu linnas) ei olegi erilisi j6ulutraditsioone. K6ik vaheaja p2evad on lihtsalt t2is fiestasid ning kuna on j6ulud, otsivadki paljud just v2ljaspool maja m6nda pidu - erilist ainult pere koosvibimist ei ole. 24. 6htupoolikul k2isime hostvanemate, -t2di Irma, tema abikaasa ning kahe tytre Yajaira ning Carlaga Juchitanis yhel 15-aastase synnip2eval, kuhu nad kutsutud olid. Kui peretytar saab 15-aastaseks, korraldatakse siin ylisuur pidu kuhu on kokku kutsutud v2hemalt 150 inimest ning syyakse, juuakse ja tantsitakse palju. Olime seal synnip2eval paar tundi kuni kuskil kella 19 ajal l2ksime Cheguigosse (u 10 min kaugusel Ixtepecist), kus oli hostt2di Irma abikaasa pere ning nende tuttavate v2ike koosviibimine. Kohal oli ligi 15 v2ikest last, kes suure innuga piñatat purustada yritasid (piñata purustamine pidi samuti siinsete j6ulutraditsioonide hulka kuuluma). S6ime ka tacosid, mida k6igile kohalolijatele jagati lisaks kommidele. Olime seal kuskil kella 21.30-ni, s6itsime siis hostt2di Irma ja ta pere koju saatma ning l2ksime isegi koju 2ra. Anel, Michel ja Paco olid k6ik kodus ja end ilusaks riietanud. Mina ja hostema vahetasime riideid ning seelj2rel pai hostema plastikust 2ra ehitud j6ulukuusel tuled p6lema, millega kaasnesid j6ululaulude viisid (k6las umbes nagu muusikaga j6ulukaartide toonid). Samuti pani ta juba niño dios`i kuuse k6rvale magama. Mehhikos muide pannakse kuuse ette maha liiva ning liiva peale suur kari pisikesi plastikust karjaloomi ning palvetajaid. Mu hostema pani paar kuud tagasi liiva maha, kuid paar p2eva hiljem pyhkis liiva 2ra, sest meie kassipoeg kuses selle peale, mis hakkas hiljem haisema. Samuti olid m6ned plastikust loomad hoovis muru peal, sest Cacheton (meie koer) oli need m2ngimiseks sinna vedanud. Ei teagi, miks me j6ulu6htul niño dios`ile ei laulnud - siin peres pole see vist eriti kombeks (nad teevad paljusid asju teistmoodi, kui teised pered). Yldiselt siin enamik peredes vist seda kingituste tegemise traditsioni ei ole, kuid minu peres siiski tehti - paar n2dalat varem t6mbasime nimesid. Ma t6mbasin hostema nime - kinkisin talle k2ekella ning yhed k6rvar6ngad.
Panime k6ik kingid kuuse k6rvale, samal ajal k2is hostisa vanaemal j2rel, et ta meie juurde tuua. K6ik pereliikmed kodus, v6tsime k6ik k2tte oma ostetud kingid ning ykshaaval andsime sellele inimesele, kelle nime paar n2dalat tagasi t6mbasime, kallistasime ning soovisime "feliz navidad!" (h2id pyhi!). Sellele j2rgnes ykshaaval kingituste avamine. Mulle tegi kingituse Meñu, Aneli poiss, kes kinkis mulle yhe ilusa k2ekoti.
Kodus olime kokku ehk ligi pool tundi (kingituste jagamine jms) ning l2ksime siis k6ik koos hostt2di Irma juurde 6htust s88ma. Kella 00.00 ajal l2ksime yhele diskole, mis Ixtepecis toimus. Hostt2di ja mu hostvanemad sinna ei sisenenud, mina, Anel Meñu, Paco, Michel ning Yajaira aga kyll ning kohapeal oli veel v2ga palju n6busid ning teisi s6pru. Seda diskot kutsuti samuti "fiesta de gay`s"-ks, kuigi geisid seal palju ei n2inudki, ainult paar geid tantsisid (tegid show`d) ning yks gei krooniti selle peo kuningannaks. Yleyldiselt oli see tavaline disko - rahvast oli palju ning muusika v6imas. Sissep22sul sai osta kas yksikpileti (40 pesot inimese kohta), samuti sai osta kamba peale laua (hinda ei tea). Neid ymmargusi laudu oli kohapeal kuskil 7-8 ning yhe laua taha mahtus 2ra ligi 10 inimest. Vahe oli selles, et need, kes laua ostsid, said t2isteenindust - tasuta 6lut, syya, samuti kingitusi (kotit2ie komme ning kypsiseid). Me ostsime k6ik yksikpileti, kuid seda show`d vaadates v2sisid jalad pisut 2ra ning istusime lihtsalt yhe laua taha, kus polnud inimesi. M6tlesime, et kui aetakse 2ra, siis aetakse, aga v2hemalt saame istuda mingi aja. Juhtus see, et meid hakati teenindama, pakuti lihtsalt 6lut ja limonaadi. Hiljem saimegi tasuta selle laua taga viibida, sest yks gei nimega Chai, on mu peretuttav ning ytles, et olge edasi (kuna ta oli yks korraldajatest, siis sai ka tema otsustada, kellele tasuta midagi jagab), ta istus ka ise meie lauas. R22kisime Chaiga natuke aega juttu, kuni tal tuli tantsutuju ning t6usis juba pysti ja ytles: "l2hme tantsima". Kuna ta meile p2ris suure teene tegi, ei tahtnud ma ka kuidagi ebaviisakas olla ja keelduda, tantsisin yhe tantsu temaga. Ta s6brad kukkusid kohe meist pilte tegema - geid ja gwerat (valgenahalist, eurooplast) koos n2ha pole just igap2evane n2htus.
88sel hakkasid yhel hetkel meie seltskonnast tyybid vaikselt 2ra kaduma. N2gin, et hostvend l2ks v2ljap22su suunas ning samuti tiris hostn6o Jairo kaasa. Ka Meñut hyyti lauast korraks eemale ning kadusid nemadki - selge see, et midagi oli jama, aga meile ei tahetud sellest midagi r22kida. Ligi tund hiljem j6udis osa neist tagasi ning l6puks olid k6ik tagasi peol. Kella 5-st alates olime Maria Luisaga juba unised ning tahtsime 2ra minna vaikselt, kuid Paco keeldus meid 2ra viimast - tal polnud s6idutamise vastu midagi, kuid ta lihtsalt ei tahtnud, et me 2ra l2heksime. 6 hommikul s6itsime koju 2ra.
Paar p2eva hiljem r22kis mu hostema mulle midagi, et 24. juhtus midagi, mille p2rast Michel, Paco, Meñu ning teisedki meie seltskonnast vangi peavad minema. Yhes6naga, kui nad k6ik vaikselt sel 6htul 2ra kadusid, l2ksid nad tyli otsima - yks mees oli mu hostonu `puto`-ks (pedeks) s6imanud ning veel kuidagi solvanud ning nad l2ksid k6ik kambaga k2tte maksma vms (kuna selle mehega oli mingi kamp kaasas, l2ksid nemadki kambaga). Ainult paar tyypi kaklesid meie seltskonnast (mu hostvennad mitte, samuti ei l88nud Meñu), kuid see mees oli l6puks teadvuseta ning keegi n2gi seda pealt ja kandis politseile k6ikide nimed ette, kes seltskonnas olid. Michel, Meñu ning Paco l2ksid pooleks p2evaks ranchosse, et neid yles ei leitaks, kuid tydinesid l6puks 2ra ning tulid tagasi koju - sellegipoolest ei lahkunud nad eriti kodust paar p2eva.
29. detsembril oli disko nimega PolyMarch, millest r22giti juba novembrikuus. Kohale tuli mingi grupp pealinnast v6i kaugemalt P6hja-Mehhikost. Lasti elektroonilist muusikat ning kohal oli v2ga palju rahvast. Enne diskot saadeti mulle v2hemalt 5 s6numit erinevate inimeste poolt sisuga: "Mariaa.. L2hed sa PolyMarchile?". PolyMarchile l2ksime pmst sama karjaga, kellega 24. samuti koos olime, kuid seal n2gin ma pmst k6iki siin ning l2hedal linnades elavaid vahetus6pilasi: Kearat (USA-st), Johannest (Norrast), Samueli (Taanist). Olin seal koos nendega. See yritus oli t6esti supper ja meeldej22v - kuna vahepeal on juhtunud niim6ndagi (Samuel ning Keara vahetasid pere), oli meeleolu seal v2ga teistsugune. Samuel, kes varem yldse pidudel ei k2inud, oli seekord justkui esimest korda 4 kuu jooksul peol. Kohapeal juhtus ka seebikat - Micheli parim s6ber Jose Carlos oli joonud ning tuli mind seal otsima. Ta oli mu peale vihane (yleyldiselt ikka sama teema - miks ma tema tydruk ei taha olla). Kui ta minu poole jalutas, olin parasjagu Johannesega r22kimas ning Johannes hakkas mulle suurt venda seal m2ngima, ytles Jose Carlosele, et ma olen ta v2ga v2ga hea s6branna ning et ta mulle haiget ei teeks - armas :D. R22kisin l6puks Jose Carlosega omavahel pisut, minu s6brad paar meetrit eemal. Nagu alati ei j6udnud me omadega mitte kuhugi ning suurest vihast viskas ta l6puks klaasist 6llepudeli mu k6rvale maha ja k6ndis minema. Ma l2ksin tagasi oma s6prade juurde.
Oli juba varahommik, aga pidu kestis edasi. Kuna teised vahetus6pilased lahkusid, l2ksin ma Aneli ja teiste juurde. N2gin, et eemal oli Paco ning tahtsin talle midagi ytlema minna, k6ndisin tema poole. Ei n2inudki, et poole tee peal seisis k6ndisin m88da yhest perekonnatuttavast (Micheli vanune, kakskymmend midagi) Checost. Ta t6mbas mind k2evarrest enda ette ning ytles: "Ma r88vin su 2ra!" Ma kysisin ta k2est, et miks ta nii r22gib, endal tydruk olemas jms. Ta ei j2tnud selle jutuga j2rele - ta oli juba p2ris purjus samuti. Vahetasin temaga paar s6na ning l2ksin siis Paco juurde.
Kell 6.30 l6ppes muusika 2ra ning siis l2ksime meiegi koju. Magasin 3 tundi.
30. 6htul r22kis Anel mulle, et Checo tydruk olevat olnud seal peol ning n2inud, et mina olen temale v2ga l2hedal (muidugi on k6ik minu syyks aetud). Samuti ytles Anel, et Checo tydruk nuttis pikalt sellep2rast ja ei ole enam Checoga koos. Draama!
6htul kell 10 l2ksime minu maja vastas asuvasse Salon Karekasse, kus toimus disko nimega Sketch. K2isin ka novembrikuus yhel Sketchil - 88l2bi klubimuusikat ning palju bassi. Sketchile l2ksime hostn6bude, Paco ja ta s6pradega - Anel sinna ei tulnud, ta oli liiga unine eelmisest 88st. N2gin ka Checot seal, kes mulle ytles: "T2na ma kyll r88vin su 2ra." haha... Ytlesin, et tean, et tal tydrukuga sellep2rast probleeme oli, ta ei v6tnud seda eriti t6siselt. Ta olevat ka Ivanilt ja Michelilt mu numbrit kysinud - Ivanil ei olnud mu numbrit ja Michel lihtsalt ei andnud. K2isin korra paari koolivennaga r22kimas ja sinna tuli ka yks gei, kes oli end naiseks riietanud, juuksed j6hkralt feikblondid. Kuna mu koolivend tundis teda, m6nitas ta teda veidi, umbes, et ´tantsi-tantsi´... Kuna kohalikud geid teeksid peaaegu k6ike, et t2helepanu saada, hakkaski ta tantsima. Vahepeal ka minu ees, kuid ma l2ksin kohe eemale. Michel eemalt n2gi, et r22gin koolivendadega ning vilistas k6vasti. P88rasin pea vile suunas, ta n2itas k2ega, et kohe sinna l2heksin. Ytlesin, et kohe tulen, kuid ta j2tkas, et KOHE l2heksin. Selge see, j2tsin koolivendadega hyvasti ja l2ksin tagasi oma seltskonna juurde (hostvennad, hostn6od ja muud s6brad). Pidu l6ppes kell 4 88sel, sel kellaajal l2ksime ka koju.
AASTAVAHETUS! ;)
31. detsembril olime p6him6tteliselt terve p2ev kodus ning ei teinud suurt midagi. Ma magasin p2eval paar tundi lisaks 88 unetundidele ning ka teised olid v2ga laisas tujus. Eelmisel 6htul valmistas mu hostisa kogu s88gi aastavahetuse 6htuks (traditsiooniline s88k siinsel aastavahetusel) - posole (supp, mis koosneb peamiselt lihast ja maisist) ning kalkun, magustoiduks yks l2bikeedetud segu 6untest, kreekap2hklitest ning kuivatatud ploomidest.
6htul kella 10 ajal l2ksime hostvanaema juurde 6htust s88ma. Terve pere oli koos yhe laua taga, mis on siin ysna harv n2htus, seega tegin ka paar pilti sellest. S6ime posolet, sellest sai k6ht t2is, seega kalkuni j2tsime hommikus88giks. Kogu hostisa valmistatud s88k oli v2ga maitsev!
P2rast s88mist r22kisime veel laua taga juttu ning hiljem istusime v2ljas, hostvanemad lebasid macas (kiik-v6rkvoodis) ja ootasime, et kell 00.00 saaks. Kui kesk88 k2tte j6udis kuulsime igast ilutulestike helisid, aga siin pole erilist kommet, et k6ik seda vaatama l2hevad, sest siin kuuleb/n2eb igast ilutulestikke pmst aastaringselt (pulmadel, 15. synnip2evadel, calendadel jms yritustel). Hostisa ytles mulle: "Maria, ma ei tea, kas Eestis ka selline komme on, aga siin on nii, et kui aasta vahetub, kallistavad k6ik yksteist ja soovivad: "Feliz añó nuevo."." Ytlesin, et ka Eestis on see komme. Ajasime k6ik end pysti ning kallistasime, et head uut aastat soovida. P2rast seda l2ksime k6rvalhoovi, mis on mu vanaema hooviga yhendatud. Seal elavad mu hostn6od Maria del Carmen ning Maria Luisa, kellega viimasel ajal v2ga palju v2ljas oleme k2inud, ning nende pere. Nad olid k6ik 6ues ning t2ielikus peohoos (pereisa ning hostn6bude vanaema olid juba p2ris purjus ja ajasid oma ebakaine jutuga teisigi naerma. Kuskil poole 2 ajal 88sel l2ksime edasi diskole, mida korraldab mu hostt2di Irma igal aastal oma kodu ees (t2naval). Kohale toodud j2llegi t2navalaiuse ulatuses muusikasysteem lavaga ning muusika oli paari km kaugusele selgelt kuulda. Seal tantsisid aegajalt ka m6ned naiseks riietunud geid - konkureerisid vist (ma seda eriti ei j2lginud). R22gitakse, et aasta tagasi l2ks Tor (vah. 6p. Norrast, kes siin eelmisel aastal elas) ka lavale tantsima (konkureerima) koos nende geidega ning v6itjale anti yks sixpack 6lut. Kuna Tor ise ei joo, kisasid Anel, mu hostvennad ning nende seltskond: "AE AE, TOOOOR!!!" jne, et ta v6idaks. Hiljem v6itiski ning jagas 6lled sellele seltskonnale. :D
Sel aastal oli diskol p2ris igav, sest mu hostvanemad olid seal p2ris pikka aega. Paar korda kutsuti mind tantsima, kuid ei tahtnud minna, sest teadsin, et hostvanemad on j2lgimas (nad istusid terve 88 yhes kohas, kus oli vaade kogu diskole). Kui Jose Carlos kohale j6udis kallistas temagi k6iki, et head uut soovida. Kui minuni j6udis ja 2ra kallistas, ytles ta mulle: "Maria, ma ei taha sinuga enam tylitseda, t6esti ei taha." Ma vastasin ainult: "Mhmh," sest teadsin, et paar tundi veel ja j2lle ta hakkab pihta oma vingumisega. Hostvanemad l2ksid koju kell 5 hommikul. Jose Carlos tuli siis minu k6rvale istuma. Kuna ta purjus oli, ei v6tnud ma teda eriti jutule, vastasin ysna yksk6ikselt jms. Nagu ma juba varem olin aimanud, l6ppes seegi vestlus sellega, et ta vihaselt minema k6ndis. Ka teine tyyp vihastas mu peale natuke, sest ei l2inud temaga tantsima (lubasin yhele s6brale, et l2hen temaga r22kima ning ta oli terve 88 oodanud seda - et v2ltida valesid arvamusi ja tyytuid kommentaare, l2ksin alles siis temaga r22kima, kui hostvanemad olid 2ra l2inud). R22kisin Rolandoga ligi tundaega ja siis l2ksimegi koju 2ra (sel ajal l6ppes ka muusika). Koju jalutades kell pool 7 hommikul n2gime, et m6nes aias kestis aastavahetuse t2histamine veel hoogsalt.
24. detsembril sain aru, et Mehhikos (v6i v2hemalt Ixtepecis, minu linnas) ei olegi erilisi j6ulutraditsioone. K6ik vaheaja p2evad on lihtsalt t2is fiestasid ning kuna on j6ulud, otsivadki paljud just v2ljaspool maja m6nda pidu - erilist ainult pere koosvibimist ei ole. 24. 6htupoolikul k2isime hostvanemate, -t2di Irma, tema abikaasa ning kahe tytre Yajaira ning Carlaga Juchitanis yhel 15-aastase synnip2eval, kuhu nad kutsutud olid. Kui peretytar saab 15-aastaseks, korraldatakse siin ylisuur pidu kuhu on kokku kutsutud v2hemalt 150 inimest ning syyakse, juuakse ja tantsitakse palju. Olime seal synnip2eval paar tundi kuni kuskil kella 19 ajal l2ksime Cheguigosse (u 10 min kaugusel Ixtepecist), kus oli hostt2di Irma abikaasa pere ning nende tuttavate v2ike koosviibimine. Kohal oli ligi 15 v2ikest last, kes suure innuga piñatat purustada yritasid (piñata purustamine pidi samuti siinsete j6ulutraditsioonide hulka kuuluma). S6ime ka tacosid, mida k6igile kohalolijatele jagati lisaks kommidele. Olime seal kuskil kella 21.30-ni, s6itsime siis hostt2di Irma ja ta pere koju saatma ning l2ksime isegi koju 2ra. Anel, Michel ja Paco olid k6ik kodus ja end ilusaks riietanud. Mina ja hostema vahetasime riideid ning seelj2rel pai hostema plastikust 2ra ehitud j6ulukuusel tuled p6lema, millega kaasnesid j6ululaulude viisid (k6las umbes nagu muusikaga j6ulukaartide toonid). Samuti pani ta juba niño dios`i kuuse k6rvale magama. Mehhikos muide pannakse kuuse ette maha liiva ning liiva peale suur kari pisikesi plastikust karjaloomi ning palvetajaid. Mu hostema pani paar kuud tagasi liiva maha, kuid paar p2eva hiljem pyhkis liiva 2ra, sest meie kassipoeg kuses selle peale, mis hakkas hiljem haisema. Samuti olid m6ned plastikust loomad hoovis muru peal, sest Cacheton (meie koer) oli need m2ngimiseks sinna vedanud. Ei teagi, miks me j6ulu6htul niño dios`ile ei laulnud - siin peres pole see vist eriti kombeks (nad teevad paljusid asju teistmoodi, kui teised pered). Yldiselt siin enamik peredes vist seda kingituste tegemise traditsioni ei ole, kuid minu peres siiski tehti - paar n2dalat varem t6mbasime nimesid. Ma t6mbasin hostema nime - kinkisin talle k2ekella ning yhed k6rvar6ngad.
Panime k6ik kingid kuuse k6rvale, samal ajal k2is hostisa vanaemal j2rel, et ta meie juurde tuua. K6ik pereliikmed kodus, v6tsime k6ik k2tte oma ostetud kingid ning ykshaaval andsime sellele inimesele, kelle nime paar n2dalat tagasi t6mbasime, kallistasime ning soovisime "feliz navidad!" (h2id pyhi!). Sellele j2rgnes ykshaaval kingituste avamine. Mulle tegi kingituse Meñu, Aneli poiss, kes kinkis mulle yhe ilusa k2ekoti.
Kodus olime kokku ehk ligi pool tundi (kingituste jagamine jms) ning l2ksime siis k6ik koos hostt2di Irma juurde 6htust s88ma. Kella 00.00 ajal l2ksime yhele diskole, mis Ixtepecis toimus. Hostt2di ja mu hostvanemad sinna ei sisenenud, mina, Anel Meñu, Paco, Michel ning Yajaira aga kyll ning kohapeal oli veel v2ga palju n6busid ning teisi s6pru. Seda diskot kutsuti samuti "fiesta de gay`s"-ks, kuigi geisid seal palju ei n2inudki, ainult paar geid tantsisid (tegid show`d) ning yks gei krooniti selle peo kuningannaks. Yleyldiselt oli see tavaline disko - rahvast oli palju ning muusika v6imas. Sissep22sul sai osta kas yksikpileti (40 pesot inimese kohta), samuti sai osta kamba peale laua (hinda ei tea). Neid ymmargusi laudu oli kohapeal kuskil 7-8 ning yhe laua taha mahtus 2ra ligi 10 inimest. Vahe oli selles, et need, kes laua ostsid, said t2isteenindust - tasuta 6lut, syya, samuti kingitusi (kotit2ie komme ning kypsiseid). Me ostsime k6ik yksikpileti, kuid seda show`d vaadates v2sisid jalad pisut 2ra ning istusime lihtsalt yhe laua taha, kus polnud inimesi. M6tlesime, et kui aetakse 2ra, siis aetakse, aga v2hemalt saame istuda mingi aja. Juhtus see, et meid hakati teenindama, pakuti lihtsalt 6lut ja limonaadi. Hiljem saimegi tasuta selle laua taga viibida, sest yks gei nimega Chai, on mu peretuttav ning ytles, et olge edasi (kuna ta oli yks korraldajatest, siis sai ka tema otsustada, kellele tasuta midagi jagab), ta istus ka ise meie lauas. R22kisime Chaiga natuke aega juttu, kuni tal tuli tantsutuju ning t6usis juba pysti ja ytles: "l2hme tantsima". Kuna ta meile p2ris suure teene tegi, ei tahtnud ma ka kuidagi ebaviisakas olla ja keelduda, tantsisin yhe tantsu temaga. Ta s6brad kukkusid kohe meist pilte tegema - geid ja gwerat (valgenahalist, eurooplast) koos n2ha pole just igap2evane n2htus.
88sel hakkasid yhel hetkel meie seltskonnast tyybid vaikselt 2ra kaduma. N2gin, et hostvend l2ks v2ljap22su suunas ning samuti tiris hostn6o Jairo kaasa. Ka Meñut hyyti lauast korraks eemale ning kadusid nemadki - selge see, et midagi oli jama, aga meile ei tahetud sellest midagi r22kida. Ligi tund hiljem j6udis osa neist tagasi ning l6puks olid k6ik tagasi peol. Kella 5-st alates olime Maria Luisaga juba unised ning tahtsime 2ra minna vaikselt, kuid Paco keeldus meid 2ra viimast - tal polnud s6idutamise vastu midagi, kuid ta lihtsalt ei tahtnud, et me 2ra l2heksime. 6 hommikul s6itsime koju 2ra.
Paar p2eva hiljem r22kis mu hostema mulle midagi, et 24. juhtus midagi, mille p2rast Michel, Paco, Meñu ning teisedki meie seltskonnast vangi peavad minema. Yhes6naga, kui nad k6ik vaikselt sel 6htul 2ra kadusid, l2ksid nad tyli otsima - yks mees oli mu hostonu `puto`-ks (pedeks) s6imanud ning veel kuidagi solvanud ning nad l2ksid k6ik kambaga k2tte maksma vms (kuna selle mehega oli mingi kamp kaasas, l2ksid nemadki kambaga). Ainult paar tyypi kaklesid meie seltskonnast (mu hostvennad mitte, samuti ei l88nud Meñu), kuid see mees oli l6puks teadvuseta ning keegi n2gi seda pealt ja kandis politseile k6ikide nimed ette, kes seltskonnas olid. Michel, Meñu ning Paco l2ksid pooleks p2evaks ranchosse, et neid yles ei leitaks, kuid tydinesid l6puks 2ra ning tulid tagasi koju - sellegipoolest ei lahkunud nad eriti kodust paar p2eva.
29. detsembril oli disko nimega PolyMarch, millest r22giti juba novembrikuus. Kohale tuli mingi grupp pealinnast v6i kaugemalt P6hja-Mehhikost. Lasti elektroonilist muusikat ning kohal oli v2ga palju rahvast. Enne diskot saadeti mulle v2hemalt 5 s6numit erinevate inimeste poolt sisuga: "Mariaa.. L2hed sa PolyMarchile?". PolyMarchile l2ksime pmst sama karjaga, kellega 24. samuti koos olime, kuid seal n2gin ma pmst k6iki siin ning l2hedal linnades elavaid vahetus6pilasi: Kearat (USA-st), Johannest (Norrast), Samueli (Taanist). Olin seal koos nendega. See yritus oli t6esti supper ja meeldej22v - kuna vahepeal on juhtunud niim6ndagi (Samuel ning Keara vahetasid pere), oli meeleolu seal v2ga teistsugune. Samuel, kes varem yldse pidudel ei k2inud, oli seekord justkui esimest korda 4 kuu jooksul peol. Kohapeal juhtus ka seebikat - Micheli parim s6ber Jose Carlos oli joonud ning tuli mind seal otsima. Ta oli mu peale vihane (yleyldiselt ikka sama teema - miks ma tema tydruk ei taha olla). Kui ta minu poole jalutas, olin parasjagu Johannesega r22kimas ning Johannes hakkas mulle suurt venda seal m2ngima, ytles Jose Carlosele, et ma olen ta v2ga v2ga hea s6branna ning et ta mulle haiget ei teeks - armas :D. R22kisin l6puks Jose Carlosega omavahel pisut, minu s6brad paar meetrit eemal. Nagu alati ei j6udnud me omadega mitte kuhugi ning suurest vihast viskas ta l6puks klaasist 6llepudeli mu k6rvale maha ja k6ndis minema. Ma l2ksin tagasi oma s6prade juurde.
Oli juba varahommik, aga pidu kestis edasi. Kuna teised vahetus6pilased lahkusid, l2ksin ma Aneli ja teiste juurde. N2gin, et eemal oli Paco ning tahtsin talle midagi ytlema minna, k6ndisin tema poole. Ei n2inudki, et poole tee peal seisis k6ndisin m88da yhest perekonnatuttavast (Micheli vanune, kakskymmend midagi) Checost. Ta t6mbas mind k2evarrest enda ette ning ytles: "Ma r88vin su 2ra!" Ma kysisin ta k2est, et miks ta nii r22gib, endal tydruk olemas jms. Ta ei j2tnud selle jutuga j2rele - ta oli juba p2ris purjus samuti. Vahetasin temaga paar s6na ning l2ksin siis Paco juurde.
Kell 6.30 l6ppes muusika 2ra ning siis l2ksime meiegi koju. Magasin 3 tundi.
30. 6htul r22kis Anel mulle, et Checo tydruk olevat olnud seal peol ning n2inud, et mina olen temale v2ga l2hedal (muidugi on k6ik minu syyks aetud). Samuti ytles Anel, et Checo tydruk nuttis pikalt sellep2rast ja ei ole enam Checoga koos. Draama!
6htul kell 10 l2ksime minu maja vastas asuvasse Salon Karekasse, kus toimus disko nimega Sketch. K2isin ka novembrikuus yhel Sketchil - 88l2bi klubimuusikat ning palju bassi. Sketchile l2ksime hostn6bude, Paco ja ta s6pradega - Anel sinna ei tulnud, ta oli liiga unine eelmisest 88st. N2gin ka Checot seal, kes mulle ytles: "T2na ma kyll r88vin su 2ra." haha... Ytlesin, et tean, et tal tydrukuga sellep2rast probleeme oli, ta ei v6tnud seda eriti t6siselt. Ta olevat ka Ivanilt ja Michelilt mu numbrit kysinud - Ivanil ei olnud mu numbrit ja Michel lihtsalt ei andnud. K2isin korra paari koolivennaga r22kimas ja sinna tuli ka yks gei, kes oli end naiseks riietanud, juuksed j6hkralt feikblondid. Kuna mu koolivend tundis teda, m6nitas ta teda veidi, umbes, et ´tantsi-tantsi´... Kuna kohalikud geid teeksid peaaegu k6ike, et t2helepanu saada, hakkaski ta tantsima. Vahepeal ka minu ees, kuid ma l2ksin kohe eemale. Michel eemalt n2gi, et r22gin koolivendadega ning vilistas k6vasti. P88rasin pea vile suunas, ta n2itas k2ega, et kohe sinna l2heksin. Ytlesin, et kohe tulen, kuid ta j2tkas, et KOHE l2heksin. Selge see, j2tsin koolivendadega hyvasti ja l2ksin tagasi oma seltskonna juurde (hostvennad, hostn6od ja muud s6brad). Pidu l6ppes kell 4 88sel, sel kellaajal l2ksime ka koju.
AASTAVAHETUS! ;)
31. detsembril olime p6him6tteliselt terve p2ev kodus ning ei teinud suurt midagi. Ma magasin p2eval paar tundi lisaks 88 unetundidele ning ka teised olid v2ga laisas tujus. Eelmisel 6htul valmistas mu hostisa kogu s88gi aastavahetuse 6htuks (traditsiooniline s88k siinsel aastavahetusel) - posole (supp, mis koosneb peamiselt lihast ja maisist) ning kalkun, magustoiduks yks l2bikeedetud segu 6untest, kreekap2hklitest ning kuivatatud ploomidest.
6htul kella 10 ajal l2ksime hostvanaema juurde 6htust s88ma. Terve pere oli koos yhe laua taga, mis on siin ysna harv n2htus, seega tegin ka paar pilti sellest. S6ime posolet, sellest sai k6ht t2is, seega kalkuni j2tsime hommikus88giks. Kogu hostisa valmistatud s88k oli v2ga maitsev!
P2rast s88mist r22kisime veel laua taga juttu ning hiljem istusime v2ljas, hostvanemad lebasid macas (kiik-v6rkvoodis) ja ootasime, et kell 00.00 saaks. Kui kesk88 k2tte j6udis kuulsime igast ilutulestike helisid, aga siin pole erilist kommet, et k6ik seda vaatama l2hevad, sest siin kuuleb/n2eb igast ilutulestikke pmst aastaringselt (pulmadel, 15. synnip2evadel, calendadel jms yritustel). Hostisa ytles mulle: "Maria, ma ei tea, kas Eestis ka selline komme on, aga siin on nii, et kui aasta vahetub, kallistavad k6ik yksteist ja soovivad: "Feliz añó nuevo."." Ytlesin, et ka Eestis on see komme. Ajasime k6ik end pysti ning kallistasime, et head uut aastat soovida. P2rast seda l2ksime k6rvalhoovi, mis on mu vanaema hooviga yhendatud. Seal elavad mu hostn6od Maria del Carmen ning Maria Luisa, kellega viimasel ajal v2ga palju v2ljas oleme k2inud, ning nende pere. Nad olid k6ik 6ues ning t2ielikus peohoos (pereisa ning hostn6bude vanaema olid juba p2ris purjus ja ajasid oma ebakaine jutuga teisigi naerma. Kuskil poole 2 ajal 88sel l2ksime edasi diskole, mida korraldab mu hostt2di Irma igal aastal oma kodu ees (t2naval). Kohale toodud j2llegi t2navalaiuse ulatuses muusikasysteem lavaga ning muusika oli paari km kaugusele selgelt kuulda. Seal tantsisid aegajalt ka m6ned naiseks riietunud geid - konkureerisid vist (ma seda eriti ei j2lginud). R22gitakse, et aasta tagasi l2ks Tor (vah. 6p. Norrast, kes siin eelmisel aastal elas) ka lavale tantsima (konkureerima) koos nende geidega ning v6itjale anti yks sixpack 6lut. Kuna Tor ise ei joo, kisasid Anel, mu hostvennad ning nende seltskond: "AE AE, TOOOOR!!!" jne, et ta v6idaks. Hiljem v6itiski ning jagas 6lled sellele seltskonnale. :D
Sel aastal oli diskol p2ris igav, sest mu hostvanemad olid seal p2ris pikka aega. Paar korda kutsuti mind tantsima, kuid ei tahtnud minna, sest teadsin, et hostvanemad on j2lgimas (nad istusid terve 88 yhes kohas, kus oli vaade kogu diskole). Kui Jose Carlos kohale j6udis kallistas temagi k6iki, et head uut soovida. Kui minuni j6udis ja 2ra kallistas, ytles ta mulle: "Maria, ma ei taha sinuga enam tylitseda, t6esti ei taha." Ma vastasin ainult: "Mhmh," sest teadsin, et paar tundi veel ja j2lle ta hakkab pihta oma vingumisega. Hostvanemad l2ksid koju kell 5 hommikul. Jose Carlos tuli siis minu k6rvale istuma. Kuna ta purjus oli, ei v6tnud ma teda eriti jutule, vastasin ysna yksk6ikselt jms. Nagu ma juba varem olin aimanud, l6ppes seegi vestlus sellega, et ta vihaselt minema k6ndis. Ka teine tyyp vihastas mu peale natuke, sest ei l2inud temaga tantsima (lubasin yhele s6brale, et l2hen temaga r22kima ning ta oli terve 88 oodanud seda - et v2ltida valesid arvamusi ja tyytuid kommentaare, l2ksin alles siis temaga r22kima, kui hostvanemad olid 2ra l2inud). R22kisin Rolandoga ligi tundaega ja siis l2ksimegi koju 2ra (sel ajal l6ppes ka muusika). Koju jalutades kell pool 7 hommikul n2gime, et m6nes aias kestis aastavahetuse t2histamine veel hoogsalt.
Subscribe to:
Posts (Atom)